^

Viiking Kõrgessaarest

Natalja Sannikova-Nadtotši

«Päevaleht», 8. november 1994. a.

<<Tagasi


Tänavu täitub 120 aastas geniaalse vene kunstniku, õpetlase ja ühiskonnategelase Nikolai Roerichi ja 115 aastat tema naise, tuntud mõtleja, filosoofi ja humanisti Jelena Roerichi sünnist. Nende poeg, ülemaailmselt tuntud kunstnik Svjatoslav Roerich oleks saanud sellel aastal 90 aastat vanaks.

Möödunud suvel tehti Kakumäe inimtühjas lahesopis viikingiteemalist filmi. Juhuslikud möödujad imestasid — polevat aktuaalne. Varjaagi (nii hüüti viikingeid slaavi aladel) kuju tundus eksootiline nii sadamasse saabuvate hiiglaslike reisipraamide kui ka purpurpurjede all seilavate Soome ja Rootsi lotjade taustal.

Mingi mõistetamatu juhuste kokkulangemise tõttu tegi täpselt sada aastat tagasi Peterburi Kunstide Akadeemia kahekümneaastane tudeng Nikolai Roerich visandi maalile «Varjaag», millel õpilastööde näitusel oli tohutu menu. Veelgi hämmastavam, et aja möödudes ei jätnud kunstnik noorusaegade harrastust sinnapaika, vaid lõi oma lemmikteemat kasutades kolme aasta jooksul kaksteist maali.

Skandinaavia — teema noore Roerichi loomingus «Võõramaa külalised», «Külalised mere tagant» , «Varjaagid», «Varjaagide meri»... varieeris noor kunstnik lõputult pealkirju sisuliselt samateemalistele maalidele. Teemale, mis nüüdsest sai pidevalt korduvaks leitmotiiviks kõrvuti teise, eelistatuima, Vana-Vene — teemaga noore Roerichi loomingus.

«Sõidavad kesköised külalised. Heleda vöödina helgib Soome lahe kallas. Vesi oleks justkui läbi imbunud kevadtaeva selgest sinetusest... Lodjad kulgevad pikas reas, eredad värvid päikese käes helkimas. Laevaninad keerduvad uljalt ülespoole, lõppedes sihvaka draakoni kujuga. Piki paatide ääri kulgevad triibud — punased, rohelised, kollased, sinised. Draakoni suu on punane, kõri sinine, lakk ja suled rohelised. Purjed oma kirevuses ajavad vaenlastele hirmu nahka...» kirjutas kunstnik reisikirjas «Po puti iz varjag v greki» peagi pärast tagasitulekut oma retkelt mööda Suurt Veeteed, mis sai tema arheoloogia — ja ajaloouuringute jätkuks.

Meelisteemana Skandinaavia küsimust käsitledes pidas Roerich seda üheks kauneimaks ajaloolis-kunstilistest mõistatustest. «Sügavuselt on sellega võrreldav vaid küsimus ida liikumistest. Salapärane rahvas rändas tohutus vägevuses mööda vanimaid riike, küllastades neid samas oma jõulise kultuuriga. Igale poole jätsid skandinaavlased maha mõjutustest parima ja eluterveima. Väärtuslik omadus — ise oma väärtuse tunnetamine -– tungis riiklusse viikingite sissetungi järel. Eriti oluline oli skandinaavlaste tähendus Vene aladele.»

Kriitik V. Stasov manitseb noort annet: «Varjaaglusest ja normannlusest räägime hiljem, see aine on mahukas ja keeruline: näitan Teile kätte ainevaldkonna ja annan lugeda kirjeldusi. Kiirustamine teeks kahju, oleks pinnaline.»

Roerich — viikingite järeltulija

Kust tuli noore, kuid juba tuntud vene kunstniku loomingusse taoline teema? Kaasaegsed kriitikud seletavad seda Roerichi enese skandinaavia päritoluga. Jah, ta oli varjaagide järeltulija. Ent mitte nende varjaagide järeltulija, keda legendi järgi 826.aastal slaavi hõimude vanemad ulatuslikke idaalasid valitsema kutsusid.

Roerichi isapoolsed esivanemad asusid Venemaale Peeter I aegadel Rootsi — Vene sõja käigus. Kõigepealt elati Vene linnas Kostromas, 18. sajandil koliti Kuramaale. Roerichite perekond elas Baltimaades kaks aastasada, ja ainult kunstniku notarist isa Konstantin Roerich asus pärast abielu pihkvalanna Maria Kalašnikovaga 1860. aastal elama Peterburi.

Jah, palju tuli perekonnast, kus sõdalase au ja vaprust haritusega võrdselt hinnati. Lastele rääkis isa tihti vanavanavanaisast, kes, kartmata endale tõmmata imperaatori raevu, keeldus hävitamast kirikut, mis oli kaitseks vaenlaste rünnakute eest. Kunstniku vanaisa vennad teenisid privilegeeritud kavaleripolgus ja võtsid osa 1812. aasta Isamaasõjast...

Lõpetanud paralleelselt Kunstide Akadeemiaga Peterburi ülikooli õigusteaduskonna, tundis professionaalne ajaloolane ja arheoloog Nikolai Roerich suurepäraselt ajalugu. Küllap teadis ta piisavalt karmide normannide veristest rüüsteretkedest: hävitati terveid inimasulaid, silmapiiril punaseid purjesid silmates pagesid inimesed tavaliselt tihnikutesse peitu. Teadis sedagi, kuidas vihkasid julgeid ja julmi normanne naaberriikide asukad, sealhulgas Läänemere idakaldal elavad soome-ugri ja slaavlaste hõimud.

Mitte vallutajad, vaid külalised

Ometi on Roerichi varjaagid mitte meretagused vallutajad, vaid külalised, kes saabusid rahus. Viikingid tegid ka rahulikke käike idakaldale — tuli ette orjaksviimist, aga ka tavalist kaubavahetust. Roerichi varjaagid sõidavad kauplema või teenistust pidama. Seepärast puuduvad tema piltidelt tumedad, pingsad toonid. Erksad , pigem pidulikud purjede värvid säravad ja sillerdavad rahuliku päikese kiirtes, muistse maa tasasel taustal. Tuleviku globaalprobleeme justkui ette nähes, kogu inimkonna kooskõlalise tegevuse vajadust ette aimates vedas Roerich sirgu ühe ajaloo komplitseeritud keerdkäikudest.

Kunstniku teoste põhjal võime muistset elu detailideni taasluua. Nimelt niisugused olid siis kilbid, rõngassärgid, purjed.. Kõik on ehtne. Pole juhus, et «Võõramaa külaliste» paadi analoog seisab kõrvuti «Kon-Tiki» parvega ühes Norra muuseumis. Tundub: selline kunstnik peakski maalima ajaloolisi süžeid krestomaatilistel teemadel. Milline kiusatus oleks Izborski, muistse viikingi valduste lähedal asudes jäädvustada ajaloolist momenti — slaavi hõimupealikud paluvad varjaagide juhtidelt endi valitsemist!

Ent Roerichil olid oma kujutelmad ajaloolisest reaalsusest. Tema lõuendid on ehedalt ajaloolised oma hindamatus aja(stu)tajus, oskuses näha maailma minevikutegelaste silmadega. Ja veel — ebatavalises intuitsiooni — ja kujutlusvõimes. Maalides «Laul viikingist» ja «Viikingi triumf» kandume märkamatult viikingite kodumaale, oskamata sealjuures kahtlustadagi, et tollal polnud kunstnik ise sinna veel oma jalga tõstnud.

«Oma» Roerich

Tähelepanuväärne, et soomlased pidasid teda «oma» kunstnikuks, kuigi 1907. aastani polnud Roerich kordagi Soomes käinud. Ajaleht «Uus Eesti» aastast 1937 kirjutas: «Meeldiv märkida, et keegi maailma suurtest ei seisa meile nii lähedal kui Nikolai Roerich. Roerichi ja Eesti suhted on üsnagi lähedased. Tema esivanemad jõudsid kunagi Peterburi Soome lahe saartelt, oletatavasti Kõrgessaarelt...»

Autori eksimust võib mõista — viikingite teekond kulges tõesti Baltimaadest mööda, pealegi elas Eesti saartel alati küllaltki palju rootslasi.

Ühtekokku tegi kunstnik 1918. aastani varjaagide teemal ligi 50 tööd. Võimalik, et tema loomingu üldmahus — ligi seitse tuhat pilti — pole see arv kuigi suur. Ometi on see eriline ja ere maailm tema elus ning loomingus. Meile pole need pelgalt ilusad dekoratiivsed maalid. Need on ka õppetunnid ajaloost.

Tuhande aasta pärast tehakse jälle mõnes Läänemere (kunagise Varjaagide mere) vaiksemas sopis filmi viikingitest. Nagu ka sada aastat tagasi, tõttavad piki sinetavaid vesi purpurpunased roerichlikud purjed. Ida ja Lääs meenutavad oma lugu.


<<Tagasi

1/7 
Title 
Ei ole leitud