^

Eesti

Nikolai Roerich

Esmatrükk kogumikus «Zelta grāmata», Riia 1938.

Tõlkinud Milvi Aasaru Kogumikust "Päeviku lehed", II kd.

«Sirp», 9. juuli 1999. a.

<<Tagasi


«Ruttu, ruttu» — see oli esimene eestikeelne sõna, mille ära õppisime sõites suures vanaaegses neljahobuserakendiga tõllas Gapsali1 poole. See sõit jäi meelde. Sest see oli esimene väljasõit meie mõisast Izvara ning viie aasta vanuses jäävad kõik muljed eriti selgelt meelde. Mööda vilksatasid Narva hallid müürid, väga meeldis vana Revel oma tornide ja teravatipulise kirikuga. Oli ebatavaline sõita mööda liivaluiteid ja peent paekiviklibu Gapsalini. Hobused sörkisid aeglaselt ja juba Reveli jaamas kuuldud «ruttu, ruttu» läkski tarvis. Kündjaist möödudes olime üllatunud, kuuldes mingit klaasjas-kivist heli. Selgus, et pinnas koosneb peenimast paekivist, ja seda enam oli imekspandav näha, et tööka käe all võis ka selline pinnas muutuda viljakandavaks...

Gapsalis köitsid tähelepanu vana lossi varemad. Erilise huviga uurisime neid aga siis, kui olime kuulnud legendi Valgest Daamist, kes ilmub pooleldi purustatud gooti aknas. Skeptikud kinnitasid, et kuju piirjooned tekkisid kuu teatud asendi korral, kuid oli tahtmine uskuda, et see pole kuuvalgus, vaid Valge Daam ise, kes ilmub millegi erilise eel. Tol samal korral kuulsime iidsete Reveli tornide legendi ning pärimusi Lode ja Taube losside kohta — kõik see oli ebatavaline ning Izvara metsade ja järvede vaikuse järel mürtsus ka murdlainetus mingit kaasahaaravat põhjamaist saaget.

Teine sõit Gapsali — paljude aastate möödudes — oli juba 1910. aastal. Sealsamas on maalitud mitu maali. «Merede taga on suured maad» Põhjamaalanna, nägu vastu kauget tuult, unistab tundmatuist imelistest maadest, sellest muinasjutulisest riigist, mis elab inimsüdames. Sel ajal valmis ka eskiis maalile «Hiiglaste Teed». Seal omandas vormi ka «Varjaagide motiiv», aga mõte Reveli tornidest sai maaliks «Vana Kuningas» . Samal ajal valmisid ka eskiisid vürstinna M.K.Teniševa mõisas asuva Talaškino pühakoja jaoks. «Taevane Valitsejanna elujõe kaldal» on lõpetatud justnimelt Gapsalis.

Sel kombel andis Eesti terve rea muljeid. Brevern De la Gardie majast ostsime suurepärase Peetriaegse mööbli, mis meenutas meile kaua neid paiku. Hiljem, Soomes2, kohtasime korduvalt sõpru Eestist ja sellepärast saab praegu iga sõnum Tallinnast erilise sõprustähenduse. Eesti Akadeemilise Kunstmike Liidu tervitus3 liigutas mind sügavalt, sest kunstivaldkond on kõikehõlmav ja kunstnikud töötavad tõepoolest maailmapõllul. Ammu, ammu on mul tulnud kirjutada, et kunst on inimkonna parimaks saadikuks. Velazgueze, Rubensi ja teiste suurepäraste kunstnike suured eeskujud näitasid ilmselgelt, kui võimsad olid loomingu alused. Värvide ja helide sümfoonia on alati, nagu Orpheuse müüdis, parim võit. Artiklis «Kunsti rännakud» on mul tulnud meenutada, kuidas meie sajandil hakkasid rahvad vastastikku vahetama näitusi, teatrit, konserte. Just nende üldrahvalike aluste kaudu kinnistus kõik kõige väärtuslikum. Kunstikeeles polnud vaja kasutada mingeid veenmisi, vastupidi, loomingu sõnad innustasid, kasvas arusaam üldinimlikkusest.

Prantslased ütlevad: «Kui ehitus käib, siis kõik edeneb.» Ütleme: kui rahvas loob, siis tuleb ka riigi õitseng. See pole liialdus. Ümberlükkamatud klassikalised näited on osutanud, kust tuli riikide õitseng, kuidas kujunes taassünd. Terveks sajandite reaks uuenes rahvas justnimelt loomingu õite kaudu. Tallinnas elab mitu Kunstide Edendamise Kooli endist õpilast4. Meenutan neid südamlikult ja rõõmustan, kui loen ajalehtedest nende edu kohta. Vanasõna ütleb õigesti, et «sõprus ei roosteta». Olen saanud teateid endistelt õpilastelt kõige erinevamatest maadest. Seejuures võisin veenduda, et kõik nad meenutavad kooliaega hea tundega. See aga tähendab, et kooli printsiibid olid õiged. Tõepoolest, meie kool oli tõeline rahvakool. Iga võimekas inimene võis leida vaba pääsu meie kooli. Võis valida just need õppeained, mis teda huvitasid, ning suhelda Kooliga väljaspool kõiki tinglikke piiranguid. Kooli nimetati Rahvaakadeemiaks — nii see oligi. Kui meenutada Kooli erilaadset koosseisu, võib üksnes rõõmustada, kuivõrd keskendunult pürgis kogu noorsugu kunsti tundma õppima. Tallinnas elavad ka kaks kooli õppejõudu — Klara Fjodorovna Zeidler ja Nikolai Fjodorovitš Root, aga ka andekas Anatoli Dmitrievitš Kaigorodov, kes polnud küll formaalselt meie Kuindži Ateljees, kuid seesmiselt oli muidugi Kuindži õpilane, seetõttu aga ka meie seltskonda kuuluv. Kui palju rõõmsaid seoseid ilmneb, kui vaid mõtled vanadele Tallinna tornidele.

Olen kuulnud, et Tallinnas moodustus meie Kultuuriväärtuste Kaitse Pakti5 grupp. See Kultuuri Punane Rist on lähedane, või õigemini peab olema lähedane, kõigil sajandeil ja kõigile rahvastele. Vastastikuses Kultuuriväärtuste kaitses ei saa olla mingit eraldumist, võistlemist ega ärritumist. Kultuuripõld on ühine põld. Igal rahval on omad aarded. Austades inimese isiksust, austame sellega ka tema loomingu vilju. Ärgem unustagem, et ka Punast Risti ei tunnustanud pikka aega ning see oli isegi võhiklike pilgete märklauaks. Praegugi leidub mõni julm inimene, kes irvitades ütleb, et Punane Rist pole tänagi alati austatav. Kuid keegi ei saa öelda, et Dunant`i õilis idee on teostamatu. Niisamuti tuleb aeg, mil inimesed mõistavad, et Kultuuri Punane Rist, teisisõnu, üldrahvalik kokkulepe Kultuuriväärtuste kaitse kohta peab viivitamatult teoks saama. Kultuuriväärtuste säilitamise moraalne impulss peab olema laialdaselt teatavaks tehtud ja rahva teadvuses kinnistatud esimestest koolipäevadest alates.

Mõeldes igavestele väärtustele, tahan tsiteerida kahte suurepärast poeeti — Läti poeeti Richard Rudzitist ja Leedu poeeti Jurgis Baltrušaitist. Rudzitis ütleb oma raamatus «Ilu teadvustamine päästab»: «Ilu teadvustamine päästab inimkonna. Päästab vormide peenekoelisemaks muutumise, vaimsustumise ja ümberkujunemise kaudu. Päästab südame, õnnistusrikkuse koskede allika, puhastumise kaudu. Päästab koostöö, ühinemise ja armastuse kustumatu valguse kaudu, kõrgeimate Ilu Maailmade vastuvõtmise ja teokssaamise kaudu.»

J. Baltrušaitis6 ütleb:

Üksildaste unelmate seas — üks on,
kõikidest neist üksikuim...
Keset maid nii salapäraseid — üks on,
kaugeimaistki kaugeim...

Tunnil, mis täis kõrgust ebamaist,
põuavälguna unelm see helendab,
õnnelik, kes keset pimedust tumma
Seda salatulukest kohata saab.

Maiste nõlvade tumedal teel
kõik muu südames sileneb, ununeb.
Tema üksi nii elavat, püsivalt
kui joovastav uni meil terendab.

Nähtamatult vaid tema meid juhib
mööda kiviseid radu kesk Lõpmatust.
Laulab hellalt kui emake lapsele
Igaviku juubeldavaist pidudest.

(1937.a.) Urusvati, Himaalaja


Tõlkija märkused:

1. Gapsal — Haapsalu venepärane nimetus tol ajal, nagu ka Revel Tallinna nimena.

2. Tervise halvenemise tõttu elas kunstnik koos perega Soomes aastail 1916-1919, sealt sõideti Londonisse.

3. Mõeldud on Eesti Akadeemilist Kutseõiguslikkude Kunstnikkude Koondist (1935-1940). Tervitus oli saadetud N. Roerichi loomingulise tegevuse 50. aastapäeva puhul Baltimaade Roerichi seltside I kongressi poolt 10. okt. 1937. a.

4. Kunstide Edendamise Kooli liikmed: August Jansen, Peet Aren, (Tartus Nikolai Triik).

5. Sinna kuulusid Eduard Taska, Anton Starkopf, Johannes Greenberg jt. (Lähemalt Kultuuriväärtuste Kaitse Paktist vt. K. Moltšanova artiklit 10. IV 1995. a. Päevalehes — "Nikolai Roerich — Ajastu Hääl".

6. Kunstnik lõpetab Eestit käsitleva essee leedu luuletaja luuletusega, mis oli üks tema lemmikluuletusi. Eestis loodud maali "Merede taga on suured maad" kunstiline kujund on tihedalt seotud luuletuses väljendatud igatsusega unistuste maa — Šambhala järele. Ka paljud teised N. Roerichi maalid, k. a. autobiograafilise tähendusega "Laul Šambhalast", on inspireeritud sellest ideest.


<<Tagasi

1/7 
Title 
Ei ole leitud