Tuleviku väraval

Kira Moltšanova

«Õhtuleht», 6. juuli 1987. a.

3. juulil avas India peaminister Rajiv Gandhi India-Nõukogude sõprusfestivali. Esinevad India rahvakunstiansamblid, saavad teoks tele- ja raadiosillad erinevate Nõukogude Liidu ja India linnade vahel. Teiste seas jõuavad ühele lainele ka Tallinn ja Madras.

Nõukogude-India sõpruse lätetel seisavad kaks vene ja india perekonda: kunstnik ja teadlane Nikolai Roerich ning rahvusliku sõltumatuse eest võitleja, India esimene peaminister Jawaharlal Nehru.

Täna tutvustame lugejaile Roerich-juuniori. Ta on soojades sõprussidemetes olnud India peaministrite kolme põlvkonnaga – J. Nehru, Indira Gandhi ja Rajiv Gandhiga. Svjatoslav Roerich maalis kunagi India parlamendi istungite saali Jawaharlal Nehru portree. Praegu on tal Rajiv Gandhi palvel käsil Indira Gandhi portree.

1910. aasta suvi. Haapsalu lahe kaldal ehitab 6-aastane poiss märjast liivast kindlust, voolib savist looma- ja linnukujusid. See väike poiss on Svjatoslav Roerich, kuulsa vene kunstniku, akadeemiku, tuntud teadlase ja ühiskonnategelase Nikolai Roerichi noorem poeg. Ta astus oma isa jälgedes: sai kunstnikuks ja teadlaseks. Juba varases lapsepõlves tärganud huvi inimkonna saatuse vastu juhib selle imepärase vene ja india kunstniku elu ning loomingut. Tema eelkäijad olid Vrubel, Nesterov, Nikolai Roerich, poeedid Brjussov ja Blok. Ta ammutas endasse vene kunsti paremad traditsioonid ja on selle eetiliste ideaalide kandja.

Kunstniku kaasaegse maailma seisundit avab suurepäraselt aastatel 1939–1942 valminud globaalne triptühhon «Ristilöödud inimkond», milles Roerich kasutab mütoloogilisi elemente ja allegooriat. Esimene osa (paremal pool) kannab nimetust «Kuhu läheb inimkond?». Vastus on samal maalil: ummikusse, kuristikku. Inimkond on ise endale loonud risti, mida tuleb kanda ja millele ta end aeg-ajalt ohvriks toob. Inimeste kohal hõljuvad nende endi egoismi ja iseteadvuse pilved. Läheneb katastroof.

Teine osa triptühhonist «Ristilöödud inimkond» annab nimetuse kogu lõuendile. Igavene vaen, vägivald, sõjad. Inimesed on end sundinud põlvili, alandatud, risti löödud ajas ja ruumis. Raevu karikas on pilgeni täis inimeste järelemõtlematusest. Peekrist voolavad tuleojad, koos inimestega hävib elu kogu Maal.

Triptühhoni viimases osas «Vabanemine» juhib kunstnik vaataja ainsale loomulikule teele, mis aitab ületada vaenu ja vägivalda. Meie ees on suurim, keerulisim ja kestvaim kõigist inimese võitlusist – võitlus iseendaga. See kõlbelise eneseteostuse idee on hingestanud kõiki vene klassikalise kirjanduse suurteoseid.

Värav Tulevikku – see on eelkõige eetika, üldine kultuur. Sotsiaalsed struktuurid muutuvad kiiresti, kuid sotsiaalne progress iseenesest ei vii veel inimestevaheliste harmooniliste suheteni. Vaja on tööd, iga inimese raugematut tööd.

Praegu, kui maailm on jõudnud ökoloogilise ja tuumakatastroofi lävele, on tekkinud möödapääsmatu vajadus inimeste lähendamiseks, vastastikuseks mõistmiseks uues tähenduses. Peamine on ületada ühe inimese teisele eelistamise kompleks. Teisiti öeldes – tuleb lahti öelda egotsentrismist, mis (nagu triptühhoni esimeses osas) viib inimesi hukatusse. Inimene, kes on valmis kangelasteoks elu nimel, ei saa jätta end paremaks muutmata. Svjatoslav Roerich on korduvalt öelnud: «Parim kingitus, mille võite teha inimkonnale, on ennast paremaks muuta».

Kunstnik Roerich-noorem elab praegu Indias. Vaatamata kõrgele eale külastab ta tihti Nõukogude Liitu. 1960. aastal kinkis ta nõukogude rahvale oma venna, ülemaailmselt tuntud Ida-alade uurija Juri Roerichi unikaalse teadusliku raamatukogu. Svjatoslav Roerichi 11 maali kaunistavad Leningradis Ermitaaži India-saali. Mitu maali müüs kunstnik Suure Isamaasõja päevil, et annetada raha Punaarmee fondi.

«Kõik, mida ma olen kaasa saanud Venemaalt, püüan alati ühendada Indiaga. Kõik, mis na teen Indias, kuulub ka mu kodumaale,» ütleb Svjatoslav Roerich.

Loomulikult ja kaunilt, nagu osa Loodusest, elavad inimesed S. Roerichi maalidel «Igavene elu», «Minu naabrid», «Igavene kutse», «Kutse», «Kevad», «Maa viljad» jt. Neis on India loodus ja eepos, piiblisüžeed, olmestseenid kogu maailma elu dialektilises ühtsuses.

19-aastaselt juhatas Svjatoslav Roerich rahvusvahelist kunstikeskust New Yorgis. Tema algatusel loodi üleindialine kujutava kunsti keskus. Selle kunstikool on Bangalore ülikooli üks osa. Svjatoslav Roerich taaselustas selle keskuse tarvis India kannada rahvuse iidse kunsti. Kunstikeskuse saalides korraldatakse India ja välismaiseid näitusi. Suure huviga vaatasid hindud seal väljapanekuid Nõukogudemaalt: «Nõukogude linnaehitus» ning «Eesti, Läti ja Leedu noorkunstnike looming».

Svjatoslav Roerich juhendab lastekasvatamist eksperimentaalkoolis, kus õppimist alustatakse kahe- ja pooleaastaselt. Selle kooli loomise mõte oli moraalselt täiusliku isiksuse kujundamine. Lastele meeldib seal väga, nad püüavad õppeasutuses olla nii kaua kui võimalik. S. Roerich kinnitab, et kultuur on eelkõige kõlblus. Lühim tee inimhinge on kunst. Seetõttu omandabki iga õpilane kõik klassikalise kunsti põhimõtted. Kool arendab loomingulist aktiivsust, õpetab iseseisvalt mõtlema, kasvatab austust ja armastust kõige elusa, looduse ja inimeste vastu. Ükskõik millise elukutse õpilane tulevikus valib, temast peab tulema täiuslik inimene, kes arendab ja täiendab talle looduselt antud omadusi.

S. Roerich viib järjekindlalt ellu Nikolai Roerichi sõnastatud teaduslikku kontseptsiooni inimkonna kultuurilisest ja ajaloolisest ühtsusest. "Lõppude lõpuks on inimkond ühtne. Ma ei eralda seda rassideks, alamrassideks jne. Kõik on üks suur pere, kuhu kuulun ka mina."

Oma isamaa tõeline patrioot ja tõeline internatsionalist S. Roerich kinnitab: "Patriotism on vajalik: see õigustab meie olemasolu kindlal maa-alal. Me kaitseme seda, kus oleme sündinud. Tõeline patriotism õpetab meile imekauneid ülevaid mõtteid."

Tema geniaalsus aitab kaotada kunstlikke tõkkeid rahvuste ja inimeste vahel. India juhid peaminister J. Nehru, president doktor S. Radhakrishnan, India suursaadik NSV Liidus Shri Krishna Menon ning teaduse ja kultuuriminister doktor Humajun Kabir on õiglaselt hinnanud Svjatoslav Roerichit. «Venemaa on ta sünnitanud kingiks Indiale». (Karnataka osariigi peaministri D. Devaraj Ursi kõnest 9. aprillil 1978).