Svjatoslav Roerich: Inimene peab muutuma!

Kira Moltšanova

«Päevaleht», 10. jaanuar 1995. a.

Möödunud aasta 23. oktoobril saanuks kunstnik, teadlane ja ühiskonnategelane SVJATOSLAV ROERICH üheksakümneaastaseks — kui see aasta poleks Roerichite dünastia ainsale elus olevale esindajale osutunud viimaseks. Kira Moltšanova, Eestis tegutseva Roerichi Seltsi presidendi kirjutis on püüdnud portreteerida meie maailmast lahkunud suurmehe vaimset pagasit.

Svjatoslav Roerich oli vene kunstniku Nikolai Roerichi poeg ja õpilane. Ta oli erakordselt andekas, eriti maalikunsti vallas. Ametliku hariduse sai ta arhitektina, kuid maailma kunstiajalukku jäi ta kunstnikuna, kes kirjutas sellesse hämmastavalt kauni ja omapärase lehekülje, luues oma kordumatu maailma.

Kõik selles inimeses oli kaunis

Roerichite perekonna mõttekoolkond — see on iidsete ja kaasaegsete Ida ja Lääne teadmiste süntees Kosmilise evolutsiooni tunnetuse tasemel. Oma teostega sillutas Svjatoslav Roerich Ilu tunnetamise kaudu tee Kosmosesse.

Peale maalides jäädvustatud ilu jättis Svjatoslav Roerich meile ka selle, mis oli kehastunud temas eneses. Kõik selles inimeses oli kaunis — nägu, rõivad, hing, mõtted (nii unistas ju A. Tšehhov!). Mulle sai osaks õnn suhelda lühemalt Juri Roerichiga ning pikemalt Svjatoslav Roerichiga. Jälgides külastajaid tema maalide näitustel, panin tähele, et vaevalt ilmus muuseumisse Svjatoslav Roerich ise (ta käis seal tavaliselt kaks korda päevas), suundusid kõik saalisviibijad tema poole.

Svjatoslav Roerichit iseloomustas hämmastav inimlikkuse ja karmuse ühendus. Imeteldav sellepärast, et selline kombinatsioon oli koos kannatlikkuse ja tolerantsuse läbinägeliku tarkusega tema loomulikuks tule-olemuseks.

Kunstniku looming

mahutab portree- ja maastiku- ning eepilised ja sümbolistlikud maalid — loominguline mitmekülgsus peegeldab teadmiste sünteesi ja kõrget üldkultuuri. Ta reisis palju, uurides koolkondi ja kunstitraditsioone erinevatel kontinentidel. Euroopa maalikunsti traditsioonid on tema teostes tihedalt põiminud Vana-India vaba joonistuse, tiibeti ja vana-vene ikoonmaali, india miniatuuri, muhameedliku ornamendi, samuti kreeka ka pärsia kunsti elementidega.

Svjatoslav Roerich oli novaatoriks värvisüsteemi vallas. Isegi Nikolai Roerich oli oma essees «Svjatoslav» vaimustuses poja meisterlikkusest.

Svjatoslav Roerichi ülev ja pingutatud värvigamma tõstab vaataja argipäevast kõrgemale. Harjumuspärane suhtumine ümbritsevasse tõrjutakse välja ebatavalise poolt. Uueneb maailmataju, kaovad argised kujutelmad. Sellegipoolest ei rebi kunstnik meid vabaks maisest reaalsusest. Mõistlik töine elu, inimese paatos, elu mõtestatus, ülevad tunded ja kaunid vormid—kõik see rõõmustab ja ülendab vaatajat, aitab end ühtsuses kogu loodusega tunnetada vastutajana, osakesena Universumi elus. Nimelt selline tajumus tekib maalide «Igavene elu», «Maa annid», «Need värvid ei tohi kunagi pleekida», «Töö», «Üle mäekuru», «Töötame öösel», »Minu naabrid», «Mere tütred», «Gaddi» (Karjaseneiu) jt. ees. Sarnase tundeseisundi äratavad isegi paljud portreed: «Ašhagari Kadir», «Rošan Vadživdar», «Kaunis on minu maa», «Neiu Lõuna hõimust».

Ühtne eetiline tsükkel

Svjatoslav Roerichi erinevad mütoloogilised, filosoofilis-religioossed ja sümboolsed teosed võib ühendada ühtsesse eetilisse tsüklisse. Eelkõige vapustab neis üldinimlike probleemide lahendamine: «Ristilöödud inimkond», «Jaakob ingliga», «Igavene kutse», «Eeva triumf», «Lähemale sinule, Emake-maa». Kõik need teosed pöörduvad meist igaühe poole, kutsuvad ringi vaatama, oma südame seisundisse süvenema — mis on meis loovat, mis aitab väljuda globaalsest kriisist. Piibli- või muu teema on vaid aluskangaks, millele luuakse kunstikujund, kajastamaks inimese või kogu inimkonna kõlbelist seisundit.

Ilu läbi maailma mõtestada...

Nagu suure kunsti puhul ikka, viib ka Svjatoslav Roerichi loomingus inimsüdame juurde eriline võti. Selle nimi on «Ilu». Kuna Svjatoslav Roerichi olemuseks oli armastus ilu vastu, kinnitas ta maalikunstis positiivset realismi ning vaatajad ei lakanud imestamast kunstniku oskust kujutada elu negatiivseid külgi, ilma et need oleksid inetud ja sünged. Triptühhonis «Ristilöödud inimkond» näeme vaid põgenikehulka ning tulekahju kuma marssivate vägede kiivreil. Vertikaalse kompositsiooni monumentaalne jõud ja leekivad värvid maali keskosas paeluvad tähelepanu pikaks ajaks. Tahtmatult maali vaatlemisse süvenedes jääd mõttesse inimkonna seisundi üle, mille osaks oled sinagi. Tahad teha midagi, et ummikust välja tulla ja ähvardavat katastroofi vältida. Hakkad mõistma, et vastutus lasub ka sinul, et inimkonna saatust võib muuta vaid iseendast alustades, ületades teadlikult oma madalamat loomust, seda halba, mis on meist igaühes. Tõstes oma teadvuse taset globaalsete, evolutsiooniliste ülesanneteni.

Kohustus Elu ees

Mitte oodata, et naaber muutuks paremaks (aga sina ootad niikaua!), et valitsus mõtleks välja uued reformid. Juba on võimatu elul edasi parasiteerida! Inimese kohus Elu ees on — olla evolutsiooni teadlik abiline, areneda teadlikult, muutuda üha täiuslikumaks. See on Uue Ajastu kutse. «Teadvustatud tegevus viib kiiremini hea tulemuseni. Ja parim kingitus, mille võime teha inimkonnale, on — ise paremaks saada,» ütleb Svjatoslav Roerich. «Juba pürgimine täiustumisele, kauni poole ülendab inimest.»

Mitte ainuüksi oma kauni loomingu, maalikunsti kaudu, vaid ka vahetul suhtlemisel kesk elu saginat ja ärevust andis Svjatoslav Roerich meile võimaluse kokkupuuteks igavese rõõmuallikaga, leides enimveenvaid väljendeid ilu teenimisel.

Kõigil esinemistel, kõigil vestlustel vaatajate ja sõpradega kitsamas ringis (stenografeerisin neid) koondus kõik ikka ja jälle ainsaks elumõtteks — enesetäiustumise hädavajalikkuseks, ilu otsinguks kõiges. See lähendab inimesi ja päästab maailma eraldatusest ja hävingust. Soov ennast kaunilt väljendada on varjul enda sügavuses kogu maailmas. Ja kui me seda püüame, tuleb mõistmine, et see on kõige loomulikum ellusuhtumine — ratsionaalseim ja praktilisim. Pidev seismine Ilu palge ees on kui seismine Kõrgema Maailma, Igaviku ees. Järjekindlalt, visalt ja tungivalt kordas Svjatoslav Roerich alati üht ja sedasama: «Pürgime alati kauni poole!»

Tõlkinud Milvi Aasaru.