Nikolai Roerich – Ajastu Hääl

Kira Moltšanova

"Päevaleht", 20. aprill 1995. a.


15. aprillil täitus 60 aastat Roerichi ja rahu lipu pakti esmakordsest ratifitseerimisest.

XX sajand avas Kosmilise Ajastu meie elus. Teaduse ja tehnika abil on toimunud enneolematu läbimurre väljapoole Planeedi piire. XX sajandil hakkas inimene aktiivselt välja murdma ka oma argiteadvuse piiridest, läbi viie meele barjäärist laiemasse teadvuse valdkonda: varem harjumatute ja seetõttu ebatavaliste tundmuste — telepaatia kui ka telekineesi, selgeltnägemise, psühhomeetria, ettenägemisvõime, levitatsiooni jt. — maailma.


Samal ajal on XX sajandi moraalne allakäik loonud sellise purustava jõu, mis ähvardab Planeedi hukkumisega. Nikolai Roerich oli mees, kes astus välja selle sünge jõu vastu, tema nimi kajas Planeedi kohal kui inimvaimu SOS. Praeguseks on kasvanud mitu põlvkonda, kellele Roerichi nimi oli vägivaldselt suletud, kuid tollal, 20.-30. aastatel, tekkisid kogu maailmas kultuurilis-valgustuslikud Roerichi-nimelised ühingud.

Roerich — idealist või Ajastu Hääl?

Kõigile oli selge, et just Roerich tõusis Kultuuri kaitseks kogu oma mitmekülgse loominguga, mille moodustas mitte üksi maallikunst, vaid ka ajaloolis-arheoloogilised otsingud, teaduslikud ekspeditsioonid, publitsistika ning paljude teadusvaldkondade viimaste andmete üldistus, samuti kõrge eetilisuse isiklik eeskuju. Kõik see oli suunatud loova, loomingulise jõu säilitamisele ja tugevdamisele uue evolutsiooniastme alustamise nimel.

Ajastu Hääl, Kultuuri Juht — nii määratlesid Roerichi olemust tema kaasaegsed, ka sellised suured nimed nagu Albert Einstein, Thomas Mann, Rabindranath Tagore, Jawaharlal Nehru, Bernhard Shaw...

Oma ühiskonnavalgustuslikku tegevust alustas Nikolai Roerich sarnaselt Punase Ristiga kultuurimälestiste kaitse organiseerimisest.

P. Belikov, Eesti Roerichi-uurija ja vaieldamatu maailmamainega autoriteet selles valdkonnas, kirjutas: «Roerichi võitlusväljaks oli kultuur. Seejuures niisugune üldinimlik kultuur, mis seab oma eesmärgiks inimese evolutsioonilise ümberkujundamise.»

Roerichi ja rahu lipu pakt on tuntud kui esimene rahvusvaheline õigusalane dokument kulturimälestiste kaitseks sõjategevuse korral. Roerich esitas selle dokumendi kui algastme teel moraalsele taassünnile. Ja siiani ei suuda inimkond ületada seda esimest astet. Hukkuvad inimesed, hävivad inimgeeniuse surematud teosed. Seisame näost näkku meie aja liig keerulise ümbruskonnaga ja meie maailma lõhkavad hävingutule pursked. Sellepärast kõlavad sageli pessimistlikud hääled, et Roerich oli idealist ning pealegi polnud ta esimene, kes astus välja kultuurivarade kaitseks.

Formaalslt see ongi nii. Kuid ainult nende jaoks, kes lähenevad Kultuuri kaitsele vaid kui materiaalsete mälestiste säilitamisele, püüdmata süveneda probleemi olemusse. Asi on aga inimeste teadvuses! Just selle pärast valutas südant Roerich. Ta töötas rahvusvahelise õigusliku dokumendi loomiseks järjekindlalt peaaegu pool sajandit — oma esimestest esinemistest Venemaal 1903 kuni elu lõpuni 1947.

Kultuuri Juht

Olles vapustatud suurimate kultuuriväärtuste hukust Prantsusmaal ja Belgias Esimese maailmasõja ajal, suutis ta läbi viia esimese rahvusvahelise dokumendi alakirjutmise 15. aprillil 1935, mil Roerichi ja rahu lipu pakti ratifitseerisid Ladina-Ameerika riigid ning Ameerika Ühendriigid. Pärast Teist maailmasõda sai see 1954. aasta rahvusvahelise Haagi konventsiooni aluseks.

Roerich nägi sellise õigusliku dokumendi loomises vaid vahendit moraalse võitluse tugevdamisel valgustustöö eest Planeedil. Mitte juhuslikult ei suhtunud parimad inimkonna esindajad Roerichisse kui Kultuuri Juhti. Kogu maailmas (sealhulgas ka Baltimaades) tekkisid kultuurilis-valgustuslikud Roerichi-nimelised seltsid.

Eestis kuulusid Roerichi ja rahu lipu pakti algatuskomiteesse sellised eesti kultuuri suurkujud nagu Eduard Taska, Anton Starkopf, Johannes Greenberg jt. Komitee seadis oma tähtsaimaks eesmärgiks propageerida eesti rahvuslike kultuuriväärtuste säilitamise ideid.

Paljud mõisted on meie teadvuses segi aetud. Ei tehta vahet mõistete kultuur ja tsivilisatsioon vahel. Roerich meenutab pidevalt, et ladina sõna cultura omab väga sügavat vaimset tähendust, sel ajal kui sõnatüvi civil on seotud kodanikumõiste ja ühiskondliku korraldusega.

Praegu räägitakse palju tsiviliseeritud ühiskonnaks muutumise soovist. Roerich rõhutas alati, et inimkonna tulevik — see on Kultuuri õitseng. Mitte luksus ega materiaalsed hüved ei määra inimese Kultuuri — ei aita mingisugused sotsiaalsed ümberkorraldused, kui igaüks ise ei soovi paremaks muutuda.

 

Tagasi