Maailmakultuur algkoolis

Kira Moltšanova

«Õpetajate leht», 9. aprill 1998. a.


Pean alustama «kultuuri» mõiste täpsustamisest. Nikolai Roerich, meie sajandi suur humanist ja valgustustegelane, eristas täpselt mõisteid «kultuur» ja «tsivilisatsioon». Kultuur tähendab inimkonna kõrgeimat vaimset arengut.

«Mitmetähenduslikult tuleb korrata Kultuuri ja tsivilisatsiooni mõisteid. Tuleb imestusega nentida, et ka need mõisted, nii peenekoelised oma sõnatüvelt, on juba allutatud üimbertõlgendamisele ja moonutamisele. Näiteks, siiani peab hulk inimesi võimalikuks asendada sõna Kultuur tsivilisatsiooniga. Seejuures jäetakse täiesti tähelepanuta, et ladina sõnatüvi Cult omab väga sügavat vaimset tähendust, samal ajal kui tsivilisatsioon omab sõnatüves kodanikule suunatud, ühiskondlikku elukorraldust.» (N. Roerich, «Süntees»)

Igapäevases elus suhtutakse kultuuri kui meelelahutusse — tantsida, süüa midagi maitsvat, parimal juhul minna teatrisse ja krabistada taskus kompvekipabereid. Aja peale õllejoomist nimetatakse samuti kultuuriürituseks!

Harituks ja õpetatuks peetakse meie päevil inimest, kes õpib kõike maailmas, kogub oma intellektuaalsesse mällu teadmiste lao. Kuid selle lao riiulitelt on pea võimatu leida peamist teadmist — arusaamist elu mõttest ja eetilise käitumise kogemust.

Sattusin kopli juba pensionieas oma ühiskondliku tegevuse tulemusena. Nüüd osalen neljandat aastat kasvatustöös, annan algkoolis maailmakultuuri tunde. Paljud on hämmingus: «Kuidas, maailmakultuur algkoolis?!» Nii küsitakse seetõttu, et harva süveneb keegi kultuuri mõiste sisusse või assotsieerub see õppeaine kunstiajaloo, kulturoloogiaga, mida võiks õpetada ainult vanematele klassidele.

Kuid ajad muutuvad, elu uueneb, esitab oma nõudmised. Tänapäeval jääb südame areng maha intellekti arengust. Seetõttu tõstatub teravalt eetilisuse probleem, koos sellega ka kõrgeima inimvõime, iseseisva, loomingulise, loova mõtlemise arendamise küsimus.

Praegu on väga populaarne esteetiline kasvatus, kuid see ei lahenda eetilisuse probleemi. Võib õppida joonistama, tantsima, muusikariistadel mängima, kuid käituda siiski halvasti, jääda vaimselt arenematuks. Ja harva mõistab keegi kultuuri kui inimese kõrgeimat arenguastet — vaimsust.

Maailmakultuur kui õppeaine seab sihiks täita see tühik, arendada terviklikku elunägemist, häid inimsuhteid ning aidata koolil ühendada hool inimeses Inimese kasvatamise ja tema loomejõudude tundmaõppimise eest! Illustreerin eeltoodud mõtet oma esimese vestlusega esimeses klassis:

«Tere, lapsed! Me hakkame reisima siinsamas klassis mööda mõistatuslikku kuningriiki, mille nimi on Kultuur.

Selle kuningriigi on loonud erinevad inimesed — hiinlased, jaapanlased, venelased, eestlased, sakslased, prantslased, itaallased, kreeklased, araablased jt. Kuid üksnes head ja töökad inimesed.

Kuninga nimi on Töö, kuninganna nimi Tahe. Kuningriigis peavad korda mitte politseinikud, vaid kolm head haldjat. Nende nimed on Ilu, Armastus ja Tarkus. Kõige enam maailmas tahavad nad sõbrustada lastega. Kuid nad paluvad teilt ainult ühte — et te ei kakleks, ei sõimleks, ei kiusaks üksteist. Sellesse kuningriiki kurjust sisse ei lasta.

Hakkame koos õppima headust. Võidame kurjuse ja hakkame Kultuuri kuningriigi elanikeks. Klass on kaunistatud maalide ja fotodega Kultuuri kuningriigist. Kui palju on selles kuningriigis ehitatud ja loodud hämmastavalt imelist! Koolid, raamatud, raamatukogud, templid, majad ja lossid, külad ja linnad, teed ja sillad, laevad ja kõikvõimalikud muud inimestele väga vajalikud leiutised. Kõik selle on loonud inimesed. Neid aitasid haldjad Ilu, Armastus ja Tarkus.»

Maailmakultuur hõlmab eluteadust alates muistsetest aegadest. Lapsed tutvuvad inimkonna suurte õpetajate ja väljapaistvate inimeste elulugudega. Räägin neile uskude ühtsusest, kõigis religioonides sisalduvast elu mõttest, püüan rääkida ka tänapäeva teaduslikust maailmavaatest. Lapsed peavad tunnetama üldinimlikke väärtusi ja saama võimaluse aktiivselt kultuurist osa võtta. Õpetaja arendab maitset üleva ja peenekoelise suunas ning loomingulist ellusuhtumist rahvaeepose, muinasjuttude, vanasõnade, luuletuste, laulude, kunstiteoste abil. Lastele meeldib jutustus või mõni lugu üksnes siis, kui sisu on kunstipärane, õpetajalt aga nõutakse jutuvestja annet, artistlikkust, kaasaelamist, sündmuste ilmekat kujutamist. Tundide ebateoreetiline vorm on tingitud varase ea vastuvõtuvõime eripärast.

Õppeaine peamine ülesanne on õpetada armastust, inimlikkust, headust, mis on ühesugused kõigile inimestele. Headus on nii rahvuslik kui ka üldinimlik tunne. Sellest kasvavad nagu juurest kõik õilsad omadused — korralikkus, lugupidamine, kaastunne, ennastsalgavus, omakasupüüdmatus jne. Kultuuril ei ole geograafilisi piire, kuid sellegipoolest jääb juhtiv koht rahvuskultuurile. Üldinimliku vastuvõtt toimub ühtekuuluvustunde kaudu oma rahvaga. Ma töötan vene koolis, seetõttu panen rõhu vene vaimsusele. Kool peab lastes arendama paremaid rahvuslikke iseloomujooni, armastust rahvuskultuuri vastu ning loomulikult peab õppetöö toimuma emakeeles. Iga kool olgu rahvuslik ja depolitiseeritud.

Ajapikku, kui maailmakultuuri hakatakse õpetama kõigis koolides, peab selle õppeaine õpetaja konkretiseerima programmi sõltuvalt oma vaimsest arengust ja haridusest. See on looming, loomevabadus. Universaalsed on ainult eesmärgid ja ülesanded. Mina töötangi autoriprogrammi alusel.

Käesoleval ajal on koolis valdav autoritaar-imperatiivne pedagoogiline protsess (tuntud gruusia pedagoogi ja psühholoogiadoktori Šalva Amonašvili määratlus). Valitsevad sundus ja keeld, hirm ja jõhker surve. Ette kirjutatakse kogu elu — teadmised, moraal ja veendumused.

Suhtusin õpilastesse algusest peale kui võrdsetesse. Elu on mind veennud sellise lähenemisviisi õigsuses — igas lapses isiksuse nägemine tugevdab meie sõprust. Vale kasvatuse tulemusena on väga kammitsetud lapsi ning rõõmustav on jälgida, kuidas nad avanevad.

Õpetaja on veenev, kui ta on siiras, omakasupüüdmatu, rõõmsameelne. Kasvatab humaanne suhtlemine, seepärast püüan muuta iga tunni heatahtlikkuse seansiks. Mõtlen tunnis kaasa ja elan läbi kõike, mida pakun lastele. Oleme tunnis partnerid. Sellisest suhtlemisest ammutan jõudu. On vana tõde, et kasvatab isiklik eeskuju. Kui ma usun headuse jõusse, kandub minu veendumus, minu usk üle ka lastele. Sellest, mida ma jutustan tunnis, kaevavad lapsed ise välja tõe, vastavad küsimustele, toovad oma näiteid. Jõudmine tõest arusaamiseni on lapsele alati rõõm. Kuid siin algabki tunni kõige keerulisem osa, sest laste tahe ja aktiivne tähelepanu on veel nõrgad, neil ei jätku püsivust. Pealegi tulevad paljud neist kooli primitiivsest täiskasvanute maailmast ning toorest keskkonnast. Nad on lodevad, isepäised, agressiivsed ja hingeliselt tasakaalutud. Neil on hulk halbu harjumusi, mis on tekkinud väärastunud kõdus.

Õilsuse kasvatamine ehk inimese kõrgeim vaimne areng on ülim eesmärk kõigis kultuuritundides ja nõuab suurt pingutust nii õpetajalt kui ka õpilaselt. Lihtsate heade harjumuste kujundamine on raske tahtepingutus, mis nõuab õpetajalt püsivust ja suuremeelsust. Viisakusreeglite ja etiketi formaalne tundmine ei vabasta inimesi toorusest, tähelepanematusest. Õpetajal on raske alal hoida innustust, entusiasmi; enesevalitsemisoskus omandatakse kannatlikkuse, pikaajaliste pingutuste, usinuse abil. Õpetaja peab üha uuesti, heatahtlikult ja kannatlikult meelde tuletama oma nõudmisi. Seepärast on õppetöö peateemad ilu, headus ja kurjus, tahtejõud ja enesekasvatus, kohustused ehk kohus ja vastutus, armastus teadmise, kõrgema maailma, enese ja inimeste vastu, töö ja looming, naise ja mehe au ning väärikus. Teemad varieeruvad, samuti illustratsioonid nende juurde. Illustratsioonideks on mõistujutud, pärimused, muinasjutud, legendid, elulood, fotod, joonistused, reproduktsioonid, slaidid, vanasõnad ja kõnekäänud, luuletused, rahvanaljad, muusika, kristallid jne.

Töös aitab edu saavutada õpetaja pidev enesetäiustamine, eneseharimine, pedagoogilise pärandi tundmaõppimine. Kasvatuskunst seisneb loomupärase kollektiivsustunde tugevdamises ja egoismi ohjeldamises. Inimene ei saa läbi inimeseta, me oleme loodud üksteise jaoks.

Täiskasvanute mõtlemise kvaliteet muutub või uueneb väga aeglaselt, isegi kui nad väga püüdlevad selles suunas, lapsed aga on vastuvõtlikud, haaravad kõike lennult, kuid head harjumused arenevad neil samuti aeglaselt. Sellepärast peabki kasvataja olema pidevalt valvel ning lähenema loominguliselt igale õpilasele. Kahjuks on kultuuritund ainult kord nädalas, klassid on suured ja pole võimalik hingeliselt suhelda iga õpilasega. See on minu jaoks tragöödia. Iga laps tahab tähelepanu, esialgu pole ma aga võimeline igaühe nimegi meelde jätma. Samas pean ma õpilaste ülendamiseks jõudma kõike!

 

Tagasi