TagasiKira Moltšanova, Eesti Roerichi Seltsi esinaine
Sama artikli täisversioon.
3. veebruari Areenis kommenteerib Haljand Udam teiste seas ka O. Šiškini raamatut «Võitlus Himaalaja pärast. NKVD: maagia ja spionaaž». Kuna raamat sisaldab laimu maailmakodaniku, suure kultuuritegelase, kunstniku ja teadlase Nikolai Roerichi kohta, pean oma kohuseks seda lähemalt valgustada.
Udam on «Eesti Entsüklopeedia» Roerichit käsitlevate artiklite autor, neid ette valmistades pöördus ta abi saamiseks Eesti Roerichi Seltsi poole. Nüüd aga, kirjutades Roerichist, pole ta vajalikuks pidanud pöörduda Roerichi ja tema perekonna loomingulise pärandi ega Roerichi-uurijate poole, vaid ta kordab Šiškini laimu, kes arhiivimaterjalidele viidates on lasknud oma fantaasial lennata. Rahvusvaheline Roerichite Keskus-Muuseum kaebas Šiškini ja tema väljamõeldisi avaldanud ajalehe Segodnja laimamise pärast kohtusse. 1996 määras kohus ajalehele ja Šiškinile tohutud trahvid, kusjuures leht pidi avaldama ka vastavad õiendused. Sellegipoolest avaldas laimu autor oma «uurimused» raamatuna.
Nõukogude ajal olid Roerichi raamatud keelatud riiklike ideoloogide poolt, nüüd keelab neid kirik. Moskva patriarhaadi kirikukogu määrusega on Roerichi loominguline pärand arvatud sektantluse hulka! Samas oli see perekond sügavalt usklik, austades õigeusku.
Sellegipoolest on Roerichi nimi Venemaal muutumas vaimse kultuuri taassünni sümboliks. Roerichid teadsid, et ainuke tee inimkonna õnnelikuma tuleviku poole pole mitte revolutsioon, vaid iga inimese kõlbeline enesetäiustamine ja olid ise selle elluviimise elavaiks näideteks. Roerich määratles inimkonna tulevikku Kultuuriepohhina ja kuulutas Ilu, Teadmise ja loova töö selle uue epohhi alusteks. Teda huvitasid inimesesse kätketud Looduse saladused, uus sündiv teadus parapsühholoogia.
20. sajandi suur humanist Nikolai Roerich polnud pagulane. Juba 1916. aastal kolis pere Roerichi kopsuhaiguse tõttu Peterburi niiskest kliimast Soome. 1919. aastal sõitsid nad Londonisse, sealt Ameerikasse. New Yorgis asutas ta Ühendatud Kunstide Instituudi, milles olid kujutava kunsti, muusika, koreograafia, arhitektuuri, teatri, kirjanduse sektsioonid ning teaduse ja filosoofia lektooriumid. Peaaegu samaaegselt asutas ta Chicagos kunstnike ühenduse Cor Ardens (Leegitsev süda), 1922 aga rahvusvahelise kultuurikeskuse Corona Mundi (Maailma kroon), mille eesmärgiks oli eri maade teadus- ja kunstitegelaste koostöö arendamine. Kolmekümnendate aastate algul loodi Ülemaailmne Kultuuriliiga.
Ajastule omase spioonifoobia ohver oli ka Rabindranath Tagore, kes lahkus 1921 Ameerikast, kuna teda peeti hindude spiooniks! Roerichit pidas Inglise luure Nõukogude luurajaks ja vastupidi ning mõlemad pooled lõid palju takistusi tema juhitud Kesk-Aasia ekspeditsioonile, mille teaduslikuks eesmärgiks oli inimkonna kosmilise evolutsiooni probleemide lahendamine.
Ekspeditsiooni Hotanis kinnipidamine sundis teda pöörduma nõukogude diplomaatide poole, sest Inglismaa ametlikud esindajad ignoreerisid tema abipalveid. Londonis aga jutustati, kuidas Roerich olevat võtnud vangi dalai-laama koos kõikide aaretega. Roerichi sekretär Šibajev oli küürakas. Ja kellelegi poleks tulnud pähe «hiilgav» idee teha nii silmatorkava tundemärgiga inimene Kominterni sidepidajaks!
Mis puutub Roerichi suure Kesk-Aasia ekspeditsiooni finantseerimisse, siis oli see täiel määral tema enese tööga (ligi 7000 teost) kinni makstud.
1969. aastal leiti India Rahvuslikus arhiivis Briti India Luurebüroo kaust pealkirjaga «Roerichi toimik». Sealt selgus Inglise luure vastutus ekspeditsiooni kinnipidamise pärast suvitelkides Tiibeti kõrgplatool 5 talvekuu jooksul, kus hukkus inimesi ja enamik veoloomi, sest võimud tegid kõik, et takistada ekspeditsioonil toidu ja kütuse hankimist. «Pakane, tuulepöörised, keeld mööduvate karavanide käest toitu osta ja nendega suhelda. /. Käre on koidueelne pakane. Muidugi, üle -70°C. Hommikul on arstil konjak jääks külmunud.» (N. Roerich «Altai-Himaalaja», Tallinn, 1990.)
Huvilistele võiks soovitada L. Šapošnikova sarja «Velikoje putešestvie» esimest raamatut «Master» (Moskva, 1998). Šapošnikova on Rahvusvahelise Roerichi-nimelise Keskus-Muuseumi peadirektor, ajaloolane, kes on üksi läbinud Roerichite Kesk-Aasia ekspeditsiooni marsruudi, Hiinale kuuluv Ida-Tiibet välja arvatud. Ekspeditsiooni arsti K. Rjabinini reisipäevikut «Razventšannõi Tibet» (1996) ning Juri Roerichi «Trails To Inmost Asia» (London, 1931). Rjabinin naasis pärast ekspeditsiooni lõppu Nõukogude Liitu, kus 1930. a määras troika talle 5 aastat kinnipidamist Solovetsi laagrites, 1935. aastal lisaks 10 aastat Lõunalaagrit.
Mitte ainult poliitilist tagapõhja, vaid ka keskaegset sallimatust on tunda kaasaegsetes rünnakutes Roerichi kui ebatavalise inimese vastu. «Kui rasked tingimused ka poleks maailmas», kirjutasid Jelena ja Nikolai Roerich 1941, «vaimsuse ja kultuuri üritus ei või olla sekundikski peatatud, vastasel korral maailm hukkub.»
Sama artikli täisversioon.