Süda

Jelena Roerich

Tõlkinud Milvi Aasaru

«Sirp» 21. detsember 2001. a.


Kõnelen südame soojusest ajal, mil see on eriti vajalik. Pürgimuse mõte süütab maailmaruumi, kuid südame soojus on kui alaline kolle. Mehisus elab südame soojuses. On vaja see meelde jätta! Tumedate jõudude ilming on kui külm külvi jaoks. Üksnes südame soojus annab särava kilbi. Kuid kui õrnalt katsetame Valguse laineid, niisama ettevaatlikult on vaja läheneda südamele.

Te teate inimese kiirguse mõjust taimedele. Samuti teate värvi mõjust. Nüüd on vaja meenutada heli tähendust. Nende mõjutuste samasus on tähelepanuväärne. Kui taime potentsiaali suurendamiseks on vajalik avatud, helgelt kõlav süda, siis helimõjutusena on vajalik konsonants ja kõik dominandi kombinatsioonid. Dissonantsi ilmingud ei suuda energiavoogu suurendada. Inimestele mõjudes võib dissonants olla vastandlikkusega kasulik teadvuse rütmi tugevdamiseks, kuid taimede puhul, kus teadvus on minimaalne, on dissonants üksnes takistavaks tingimuseks. Mineraalide puhul mõjub dissonants lagundava algena. Tõepoolest, roos on konsonantsi sümboliks ja roosi valguse dominant ühineb südame hiilgusega. Heli mõjust taimedele on tehtud vähe katseid, kuid muinasinimesed arvasid, et parimad lilled kasvasid templite juures, kus oli palju häälte ja muusika kooskõla. /—/

Vaikus tuleb kõikide helide segunemisest. Seepärast õpime südant kõrvutama vaikimisega. Kuid see vaikimine ei ole tühjus, ta täidab maailmaruumi mõtte sünteesiga. Nii nagu südame palve ei vaja sõnu, nii ei vaja täidetud vaikimine vormeleid. Pingestatud vaikimine vajab paljusid mõtete ja heade soovide ladestusi. Nii lööb süda, vaikimisega pingestatud, küllastatud nagu dünamo, maailma rütmi ja isiklikud soovid muunduvad juhtivaks Maailma Tahteks. Nii luuakse koostööd kaugete ilmadega.

1931-1932

 

Tagasi