TagasiLinda Järve
Artikli lühendatud variant ilmus 20. juunil 2003.a. «Õpetajate Lehes».
Eesti Roerichi Seltsi esinaine Kira Moltšanova on tänavu kahel korral osalenud Moskvas Roerichite rahvusvahelise keskuse juures asuva humanistliku pedagoogika keskuse ettevõtmistel. Märtsis käis ta pedagoogikaseminaril “Minu naeratus, kus oled sa?” ja mais õpetajate konverentsil “Kosmilisus pedagoogikas”. Nendest ja nendega seonduvast juttu tulebki.
Kira Moltšanova: “9. oktoobril toimub nimetatud keskuse korraldusel Moskvas rahvusvahelise teaduskonverentsi “Kosmiline maailmanägemine – 21. sajandi uus mõtlemine” plenaaristung. Tänavu on pidevalt käsitletud selle suurkonverentsi alateemasid, aprillist alates töötavad sektsioonid, mida on ühtekokku kaheksa. 20.–21. maini oli Moskvas koos sektsioon, mis käsitleb kosmilisuse (kosmismi) ideid pedagoogikas ja hariduses. Seda juhatab psühholoogiadoktor, professor, Venemaa Pedagoogika Akadeemia auliige, 50-aastase staažiga õpetaja Šalva Amonašvili, kes on hästi tuntud ka Eestis.”
Veidi rohkem kui aasta tagasi oli huvilistel võimalus osaleda Amonašvili seminaril “Humanistlik-isiksusliku lähenemise süsteem õppe-kasvatustöö protsessis” Tallinnas Ümera Põhikoolis. Viie alateemana käsitleti lapse arengu mõistmist; arengu erinevaid aspekte ja etappe; lapse vajadusi mitte niivõrd toimetulekuks tulevikus, vaid just täna; kõne, eriti kirjaliku kõne arendamist; tunnetusprotsesse ja õpetajaks olemist. Lisaks humanistliku pedagoogika põhimõtete tutvustamisele näitas professor lahtistes tundides oma metoodikat.
TPÜ täienduskoolituse osakonna juhataja Enn Siim ütles tookord: “Amonašvili raamat “Tere, kool!” oli eesti õpetajate seas väga populaarne 1980. aastate lõpul. Tema lahtised tunnid on omaette vaatamisväärsus. Psüühika komponendid on neis seotud teadmiste otsimise ja avastamisega, täiendavate õppematerjalide kasutamise ja koostamisega ning teiste reformpedagoogika eri suundades kasutusel olnud metoodiliste võtetega. Kindlasti tulevad need tuttavad ette nendele, kes on kasutanud Johannes Käisi varasalve.”
Kira Moltšanova sõnul on Amonašvili kirjutanud nõukogude ajal kolm mahukat raamatut, milles käsitles õpetajakogemusi lähtudes humanistliku pedagoogika printsiipidest. Ka uue korra ajal on ta kogu aeg jätkanud seda suunda, mis sai alguse, kui ta hakkas õpetama kuueaastaseid lapsi. Just siis sündis raamat “Tere, kool!” Gruusia kodanikuna on professor eksperimenteerinud ka gruusia lastega.
Kira Moltšanova: “Moskvas on Amonašvili loonud lisaks rahvusvahelisele humanistliku pedagoogika keskusele oma sõprade abil ka suure kirjastuse koos trükikojaga. Tema Kirjastusmaja annab välja eelkõige pedagoogikaklassikat. Väga tuntud on ulatuslik sari “Humanistliku pedagoogika antoloogia”, milles raamatud ilmuvad viiekaupa ja neid on ühtekokku juba 40 – kõik selleks, et meelde tuletada: humanistliku pedagoogika ideed on inimkonna varamus olnud juba iidsetest aegadest.”
30. märtsil 1999 soovitas Venemaa haridusministeerium kõikide õppeasutuste juhtidel teha sihipärast tööd 21. sajandi õpetajates humanistliku pedagoogilise mõtlemise kujundamisel lähtudes vene ja maailma klassikalisest pedagoogilisest pärandist ning kasutada selleks just nimetatud antoloogiat, milles ilmunu jaotub viide alateemasse: muistne tarkus, Ida, Lääs, Venemaa ning kaasaegsed humanistlikud pedagoogid.
Antoloogia peatoimetaja professor Dmitri Zujevi sõnul on need esimesed tsensuurivabad akadeemilised kasvatusteemalised raamatud Venemaal.
“Kui 1996. a ilmusid Amonašvili mõtisklused humanistlikust pedagoogikast, siis nüüd on Venemaal saadaval tema uus raamat, traktaat “Elu Kool” (1998, teine trükk 2000. a). Traktaadi palju vastukaja leidnud põhissõnum on, et inimkond on püüdnud seni rohkem arendada mõtlevat inimest homo sapiens, nüüd aga on aeg arendada moraalset inimest homo moralis, kes tundub olevat kuhugi kaotsi läinud. Tuleb nentida, et moraalse inimese kasvatamiseks ei piisa usuõpetusest. Eriti Venemaal võtavad seda vastu vähesed inimesed, sest ateistlik elu on oma jälje jätnud. Mulle tulevad tihti meelde Jelena Roerichi sõnad: “Kristuse õpetuse võib paigutada lapse peopesale”, sest kõige olulisem on selles õpetuses väljendatav vähesega – armasta oma ligimest nagu iseennast. Paraku on kirikuisad sageli ise selle lihtsa tõe unustanud ja kasutavad kristlikku õpetust oma võimu ja hüvangu süvendamiseks,” ütleb Moltšanova.
Amonašvili väidab traktaadis, mida on nimetatud ka pedagoogiliseks avamänguks, et igasse inimesesse tuleb suhtuda kui imesse, kellele on sünniga kaasa antud loendamatu hulk võimeid ja andeid. Loojalt on kaasa saadud suur energiavaru ja vaimujõud, kuid toetava täiskasvanuta ei pruugi areng ja küpsemine toimuda suunas, mis kindlustaks lapsele võimalikult hea elutee ja kaasasündinud võimete rakendamise. Esialgu oli traktaat “Elu Kool” mõeldud Moskva majanduskooli õpetajatele, kuid leidis laiema kõlapinna pärast avaldamist 1996. aastal “Utšitelskaja gazetas”.
Oma traktaadis kasutab professor olulisemate sõnade puhul suurt algustähte: Laps, Õpetaja, Elu, Kool, Usk, Lootus, Armastus jne. Laps suure algustähega tähendab seda, et iga õpilase puhul on vajalik humanistlik-isiksuslik lähenemine, et Lapsena tuleb alati mõista üht või teist tegelikku last.
Tema raamat on eelkõige 6–12-aastaste laste kasvatamisest, kusjuures ta rõhutab, et Laps mitte ainult ei valmistu eluks, vaid juba elab. Laps on nähtus, mis kannab endas missiooni, mida peab teenima, ja suurimat vaimuenergiat. Lapse kolm kirge on arengukirg, kirg saada täiskasvanuks ja vabaduseiha. Lapse kasvatamisel on olulised Usk, Lootus ja Armastus.
“Elu Koolis” seletab Amonašvili põhjalikult ära mõisted “kasvatus” ja “haridus”. Elu Kooli peaeesmärk on tema sõnul kaasa aidata Lapses õilsa inimese tekkimisele, arengule ja kasvatusele, avades tema isiksuslikke omadusi. Väga põhjalikult käsitleb professor õpetaja, aga ka lapsevanema rolli. “Kõik see kokku ongi tegelikult mitte ainult õpetajate ja lapsevanemate lugemisvara, vaid selle traktaadiga võiks tutvuda iga inimene, keda huvitavad haritus ja kasvatus,” soovitab Moltšanova.
Traktaadi teise, parandatud ja täiendatud väljaande lõpus on lisaks ulatuslik osa “Hinne Elu Koolis”. Päris selle lõpus seisavad sõnad: “Õpetaja on inimene tulevikust. Koolielu peab olema rõõmus. Pedagoogilise suhtlemise põhiprintsiip on austus õpilase isiksuse vastu.” Seda viimast ei väsi Amonašvili ikka ja jälle meenutamast.
Lisaks raamatutele annab professori kirjastus välja ka õppevahendeid ja perioodilisi väljaandeid. Hiljuti ilmus “Pedagogitšeski Vestnik Tri Kljutša” nr 6/2003 , kus teiste hulgas on ka Kira Moltšanova ja Ümera Põhikooli direktori Marina Baranjuki artiklid, õigupoolest ettekanded 26.–28. märtsil 2002 Moskvas toimunud esimestelt rahvusvahelistelt pedagoogilistelt lugemistelt (just “lugemised” on sõna, mida professor oma korraldatud ulatuslike konverentside ja seminaride puhul kasutab). Moltšanova käsitles maailmakultuuri õpetamist ehk kõlbelisuse tunde algkoolis. Baranjuki artikkel on pealkirjaga “Pedagoogiline palve” ning tutvustab Õpi-Eesti põhimõtteid ja 20. novembril 2001 Ümera Põhikoolis loodud humanistliku pedagoogika ühiskondlikku keskust, samuti oma igapäevast koolitööd, milles lähtutakse Elu Kooli seisukohtadest.
Kaks aastat tagasi loodud humanistliku pedagoogika keskuses viib Amonašvili agaralt läbi rahvusvahelisi õpetajate kohtumisi ja seminare. Kira Moltšanova on neil viibinud mitte ainult Eesti Roerichi Seltsi esinaisena, vaid ka eetikaõpetajana. Professoriga kohtus ta esmakordselt ühel Nikolai Roerichi sünniaastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil, kus Amonašvili huvitus eelkõige Nikolai Roerichi Elava Eetika õpetusest. (“Elav Eetika” on ka üks raamat nimetatud antoloogias.) Humanistliku pedagoogika seisukohti on Moltšanova Eestis käsitlenud raadioesinemistes ja muudel kohtumistel, näiteks tänavu mai lõpus Kodulinna majas toimunud Eesti Roerichi Seltsi vestlusõhtul. Siis tutvustas ta oma sõnavõttu Moskvas 21. mail, milles rääkis kosmilisuse ideede vastuvõtmisest. Meil on levinud kitsam tehnokraatlik suhtumine, kosmilisuse idee tähendab tavalise inimese jaoks aga eelkõige tema vaimsuse arenemist. Tähtis ei ole mitte ainult teadmiste andmine, vaid ka südame kasvatamine.
“Ka Amonašvili traktaat “Elu Kool” avabki tegelikult pedagoogika kosmilise mõõtme. Ei ole sugugi elukauge, et esmakordselt hariduspraktikas pakub professor välja vaimsuse tunde. Moskvas on kaks keskkooli, kus õpitakse humanistliku pedagoogika põhimõtete järgi, Peterburis üks kool, kus neid printsiipe järgib osa klasse, Venemaal ja mujalgi leidub neid veelgi,” ütleb Moltšanova.
Eriliselt jäi talle aga meelde märtsis Moskvas toimunud kohtumine “Minu naeratus, kus oled sa?” On ju nii, et igapäevases üsna kurnavas õpetajaametis unustab õpetaja sageli ära oma esimese ustava abimehe – naeratuse. Sel kohtumisel püüti mõjutada eelkõige neid pedagooge, kes on krampis kinni vana õpetamisstiili küljes. Moltšanova emotsionaalne esinemine jõudis seal alasektsioonist lõpp-plenaaristungile.
Sel kohtumisel osales ka Šalva Amonašvili abikaasa Valeria Nioradze. “Ta on tõeline vaimuaristokraat –teadlane, filoloogiadoktor, ühe Moskva kooli õpetajanna, kes rakendab oma töös humanistliku pedagoogika põhimõtteid,” ei ole Moltšanova kiitusega kitsi. Nioradze tuletas kokkutulnutele meelde Kristust, kes pesi kalurite jalgu, ja võrdles teda õpetajatega, kes sageli võimutsevad laste kallal ning on unustanud, et inimestega heatahtlikult suheldes saavutab palju rohkem.
Samal teemal: Kõik uus on hästi unustatud vana
Tallinna Ümera Põhikooli direktor MARINA BARANJUK:
“Meie kooli missioon on anda igaühele võimalus edasi jõuda, avada õpilaste isiksuslikud omadused. Selles aitab meid koolis tegutsev humanistliku pedagoogika keskus. Meil on head sidemed teiste humanistliku pedagoogika koolidega – Moskva 200. ja Peterburi 38. kooliga, mille meistriklassi meie õpetajad on näinud. Oleme vahetanud nii praktilisi kogemusi kui ka laste töid. Teooria poolelt on meil sidemed ka Nižnevartovski kooliga.
Koolis on toimunud huvitavaid loengusarju, näiteks oli mullu 20. novembril meil nn pedagoogiline maraton, kus käis külas ka Moskva ajalehe 1. September toimetaja Artjom Soloveitšik, kes töötab koos Šalva Amonašviliga.
Humanistlikku pedagoogikat laiemalt tutvustav Amonašvili kirjastuses väljaantav antoloogia on asendamatu varamu. Sellel on oma koht ka meie kooli raamatukogus, mille eest saime Tallinna haridusasutuste kvaliteediauhinnaga 2003.
Humanistliku pedagoogika kohta on öeldud, et see on avanud õpetamises ja kasvatamises uued mõõtmed – nn neljas ja viies mõõde. Vahel küsitakse, kuidas mulle humanistlik pedagoogika meeldib. Meeldimine pole seejuures tähtis, oluliseks pean, et see metoodika aitab mõista meie ees seisvaid teravaid probleeme. Tihti oleme lapsele andnud palju teadmisi näiteks arvudest, aga õppekvaliteet ei väljendu üksnes arvude tundmises. Tähtis on, kuidas laps, kes varem teadis vähe, hakkab humanistliku pedagoogika abil maailma enda ümber paremini mõistma.
Vahel kaldutakse arvama, et humanistlik pedagoogika on midagi täiesti uut. Mulle tuleb siis ikka meelde, kuidas Amonašvili rääkis oma käigust Kanadasse 1980. aastal. Kanadas kasutati tollal Võgotski metoodikat, lähtudes tema teooriast mõtlemise ja keele seosest intellekti kujunemisel. N Liidus ei peetud seda tollal kasutamise vääriliseks, pigem eitati. Nii juhtuski, et nähes Kanada kogemusi, ütles delegatsioonis viibinud minister, et seda metoodikat oleks tarvis õppida ja N Liitu üle võtta. Kui talle vastati, et see ju ongi teie oma, oli ta väga üllatunud.
Piltlikult öeldes püüavad õpetajad praegu anda enamasti uut teavet ja vähem tegelda n-ö südame kasvatamisega. Aga kasvatustöö on vajalik. Seetõttu võib öelda, et kõik uus on hästi unustatud vana ja humanistlik pedagoogika on just nimelt niisugune vana uus.
Humanistlikust pedagoogikast huvitunuid pole vähe, aga info nende kohta on olnud suhteliselt vähene. Seetõttu on vahel jäänud vale mulje, et humanistlikul pedagoogikal pole laia levi. Eelmisel aastal käis Moskvas Šalva Amonašvili pedagoogilistel lugemistel Eestist üle 20 inimese, tänavu veidi vähem. Näiteks Leedust ja Lätist polnud kohal mitte ainult õpetajad ja lapsevanemad (nagu on tavaks Eesti puhul), vaid humanistlikust pedagoogikast huvituvad seal ka parlamendiliikmed, valitsuseliikmed, riigi- ja haridusametnikud. 4. juunil oli Ümera Põhikoolis külas 12 inimest Cēsise sõpruskoolist. Rääkisime omavahel ka sellest, kuidas valmistume tänavu oktoobris toimuvaks Leedu, Läti ja Eesti ühiseks humanistliku pedagoogika konverentsiks.
Julgen öelda, et humanistliku pedagoogika liikumine laieneb ja muutub tugevamaks, kuigi selle kohta ei ole avalikkusel piisavalt infot ja seda ei võeta vastu hurraa-hüüetega. Aga seda tuleks paremini vastu ja rohkem kasutusele võtta. Praegu, mil liiga palju lapsi luusib ringi ega tule kooli, tuleb hakata uuesti kasutama vanu klassikalisi kasvatusteooriaid.
Humanistlikku pedagoogikat on viimasel ajal hakatud nimetama ka kosmiliseks pedagoogikaks. Just nimelt kosmilisus ehk kosmism on õpetajamissiooni täitmiseks teine võimalus. Õpetada ei tule mitte ainult lapsi ja õpetajaid, vaid ka lapsevanemaid. Ümera Põhikoolis on olnud mõte luua lastevanemate ülikool. Kõik ei ole veel soovitud moel välja tulnud, aga jätkame tööd. Kahjuks ei oska lapsevanem sageli olla lapsevanem. Paraku algab (peaks algama) ka lapsevanema koolitus juba ajast, mil ta veel ise on laps. Amonašvili rõhutab, et tüdrukule tuleb juba väikesest peast sageli rääkida, et ta on tulevane ema.
Varem arvasime, et on seda parem, mida rohkem lapsevanemaid koosolekutele tuleb. Nüüd oleme mõistnud, et täissaal pole vajalik ja vahel isegi segab, sest siis ei julge õigupoolest keegi küsimusi esitada. Tähtsam on individuaalne töö lapsevanemaga. Kord korraldasime koolis vestluskoosoleku teemal “Kas sa oled hea lapsevanem?”. Vanematele meeldis see väga – imestati, miks varem pole nii tehtud. Suhtumine kooli on pisitasa hakanud muutuma, sest lapsevanemad näevad, et lapsega ja nendega arvestatakse. Oleme korraldanud nn probleemse pedagoogilise bistroo. Istusime koos, lapsevanemad, õpetajad, kooli juhtkond, aga ka logopeed, medõde – üldse kõik, kes koolis lastega tegelevad. Vanemad said neile küsimusi esitada, jutuajamine kujunes avameelseks. Vastastikune huvi on koolis tekitanud positiivseid muutusi. Need ei tule kohe, ühe või kahe korraga, vaid siis, kui töö on kompleksne ja süsteemne.”