Pedagoogika kargudMilvi Aasaru, tõlkija Eesti Päevaleht, 25. märts 2004.a. Eesti Õpilasomavalitsuste Liit on teinud ettepaneku kaotada mõningates õppeainetes hindamine. Pedagoogid pooldavad aga olemasoleva hindamissüsteemi säilimist, väites, et hindamise ülesanne ei ole üksnes motiveerimine, vaid ka sundimine. Kuid kas õpetajatel on ikka õigus? Kaasaegsed lapsekeskse pedagoogika meetodid igatahes välistavad sunni kasutamise, rõhudes hoopis lapse rõõmule õpetajaga suhtlemisest ning huvile teadmiste vastu. Hinded on muutunud lastele sotsiaalse surve avaldamise vahenditeks, nende sorteerimiseks “headeks” ja “halbadeks”. Maailmas läbi viidud uuenduslikud hariduseksperimendid on igal juhul kinnitanud, et hinnetest loobumine mõjub lastele positiivselt. Hindeid pelgamata võivad lapsed rahulikult lahendada ülesandeid, kirjutada kirjandeid ning tulla tahvli juurde vastama. Nad võivad õpetajaga vaielda, kartmata, et mitteteadmist karistatakse. Hirm halva hinde ees on negatiivne emotsioon, mis halvab tunnetustegevust, loomingulisust ja iseseisvust. Humanistliku pedagoogika üks eestvedajaid, Gruusia päritolu teadlane ja õpetaja Šalva Amonašvili on nimetanud hindeid koguni “lonkava pedagoogika karkudeks” – elujaatav pedagoogika ei vaja hindamist nii nagu ei vaja karke terve inimene. Kas hindamisest tuleks loobuda ka Eesti koolides? Ma ei arva, et see oleks võimalik kohe – hinnetevaba õpetamismeetodit ei saa automaatselt üle kanda piitsa ja prääniku põhimõttel toimivasse haridussüsteemi. Autoritaarset pedagoogi ei saa sundida kiirelt oma hoiakuid muutma. Ent üht-teist võiks Eestis siiski juba praegu ette võtta. Koolides on piisavalt palju otsiva vaimuga õpetajaid. Neid kaasates võiks luua teatud arvu algkoolide baasil “näidisklasse”, kus õppetöö on üles ehitatud humanistliku pedagoogika põhimõtetel ning hindeid ei panda. Seejärel võiks seda õpetamisviisi järk-järgult laiendada. Hinnetevabas algkoolis käinud lastel võiks olla võimalus seda teed jätkata ka hiljem. Samal teemal:
|
 Tagasi |