TagasiKira Moltšanova, Eesti Roerichi Seltsi esinaine
“Mis saab siis olla ilust parem ja
kas võib selleta eksisteerida?”
Svjatoslav Roerich
Nikolai Roerichi kui väljapaistva kunstniku ja kultuuriväärtusi kaitsva ühiskonnategelase nimi on kogu maailmas laialt tuntud. Roerichi ja Rahu Lipu Pakti võtsid paljud riigid vastu 1935. aastal, 1954. aastal aga sai see Rahvusvahelise Haagi konventsiooni aluseks. Roerichi ustavad abilised kõigis tema ettevõtmistes olid tema pojad – orientalist Juri Roerich ja noorem poeg Svjatoslav Roerich, samuti kunstnik.
Tänavu 23. oktoobril täitub 100 aastat Svjatoslav Roerichi (1904–1993) sünnist. Ta sündis Peterburis, sai USA-s arhitekti hariduse. Svjatoslav päris oma isalt loomingulise mitmekülgsuse. Nooruses tegeles ta mitte ainuüksi arhitektuuriga, vaid ka maalikunsti ja skulptuuriga, osales aktiivselt kultuurilis-valgustuslike asutuste töös, hiljem lisandusid veel teadusuuringud bioloogia, meditsiini, farmakoloogia vallas, samuti arheoloogia, etnograafia, mineroloogia ja kunstide ajalugu. Ja ikkagi köitis maalikunst ebatavaliselt andekat Svjatoslav Roerichit kõige enam.
Isa maailmakuulsus ei takistanud Svjatoslav Roerichil samuti eredaks ja omanäoliseks kunstnikuks saada. Pavel Belikov, Eestis sündinud ja elanud Roerichi loomingu uurija, kirjutas: “Originaalsed võtted ja julge novaatorlus värvigammade edasi andmisel, mis sünnitasid Svjatoslav Roerichi maalide valgusekandvuse, tõstsid kunstniku meie aja koloristide avangardi hulka.”
Kunstnikust poja erinevus kunstnikust isast leidis aset juba päris Svjatoslav Roerichi loomingulise tee alguses ja avaldus portreede domineerimises. Kuid maastikumaal, stseenid elust, sümboolika leiavad Svjatoslav Roerichil samuti iseseisva väljendusviisi ja sageli ühineb portree orgaaniliselt maastiku kujutamisega. Inimene ja Loodus on Svjatoslav Roerichi kunstis lahutamatud. Tema lõuendeil me näeme dekoratiivset, eredat Lõuna-Indiat, mida Nikolai Roerich ei ole kunagi maalinud.
Svjatoslav Roerichil oli oma isiklik individuaalne maalija käekiri ja kõrge professionaalne meisterlikkus kompositsiooni, värvide, joonistuse osas. Lisaks kujutas ta erinevaid teemasid ja žanre, tema kunst on polüfooniline.
Svjatoslav Roerichil oli India kultuurielus ja rahvusvahelistes kultuurisidemetes juhtiv koht. Ja kuigi Svjatoslav Roerich on vene kunstnik, tunnistas India ta india kultuuri väljapaistvaks saadikuks maailmas.
Kunstnikuna on Svjatoslav Roerich kujutava kunsti uue žanri – filosoofilise žanri, loojaks. Tema loomingus on leidnud kajastamist suured üldinimlikud teemad ja filosoofiline lähenemine ajalooprotsessidele. Selliste teoste tsükkel algab Svjatoslav Roerichil triptühhoniga “Ristilöödud inimkond” (1939–1942).
Ideede globaalne mastaap tõi kaasa ka monumentaalse kujutamismaneeri, kus on tunda arhitekti täpset arvestust, vaatamata sellele, et kõik need teosed kuuluvad tahvelmaalide hulka.
Möödunud sajandi 60. aastate algus oli pilgeni täis teravaid rahvusvahelisi kokkupõrkeid ja Svjatoslav Roerich maalib teose: “Hoiatus inimkonnale”, kutsub mõistusele tulema, vältimaks globaalset katastroofi. Uus triptühhon aga, aastaist 1967–1968, “Sa ei tohi näha seda leeki” avab meie tsivilisatsiooni ühe kõige põletavama ja seniajani samuti lahendamata probleemi: meie ise ehitame oma vanglaid ja vajume üha sügavamale eksistentsi pimedusse.
Kaasaegse tsivilisatsiooni kriisist kõnelevad ka maalid “Sinule lähemale, Emake-Maa!” ja “Eeva triumf”. See on vaimse kriisi teema. Noorte põlvkondade teadvusesse juurdunud kõikelubavuse elustandard, varjamatu naudingute- ja lõbujanu hukutavad elu ennast.
Jutustades praegu Svjatoslav Roerichist kui kunstnikust, toetun ma Pavel Belikovi (1911, Narva – 1982, Tallinn) kunstiteaduslikule analüüsile äsjailmunud raamatust “Svjatoslav Roerich. Elu ja looming”. See teos, kahjuks küll esialgu ainult vene keeles, ilmus Rahvusvahelise Roerichi Keskuse (Moskva) kirjastuses koostöös Eesti Roerichi Seltsiga. Pavel Belikoviga sidus mind perekonnatutvus. Omal ajal õnnestus mul tänu P. Belikovile tutvuda vahetult Juri Roerichi ja Svjatoslav Roerichiga, aga Svjatoslav Roerichi abikaasa, Devika Rani’ga olin ma kirjavahetuses kolmkümmend aastat.
Rahvusvaheline Roerichi Keskus ehk Nikolai Roerichi nimeline Rahvusvaheline Keskus-muuseum – see on Svjatoslav Roerichi tahte kohaselt 15 aastat tagasi loodud valitsusteväline sõltumatu organisatsioon ÜRO juures. Meie Eesti Roerichi Seltsi taassünni impulsi andis samuti Svjatoslav Roerich.
Roericheid sidus Eestiga palju. See on eraldi teema. Praegu aga tahan mainida vaid üht fakti. Ükskord ma küsisin Svjatoslav Roerichilt, miks 1910. aastal veetis kogu perekond suve Haapsalus. Ta vastas: “Me olime tookord Gapsalis seepärast, et ma olin Peterburi kehva kliima tõttu tihti haige. Arstid soovitasid meile mudaravi.”
Kogu perekonna (Roericheid aga on neli) loomingulist kreedot ja filosoofilist maailmavaadet väljendas Svjatoslav Roerich alati muutumatu autograafi kujul: “Puuelgem alati Kauni poole!”
Roerichid on kaasaja eesrindliku kultuuri väljapaistev ilming. Tallinnas, TPÜ Akadeemilise Raamatukogu (Rävala pst. 10) fuajees on 9. oktoobrini näitus, mis on pühendatud Svjatoslav Roerichi 100. sünniaastapäevale, Jelena Roerichi, vene filosoofi ja kirjaniku, Elava Eetika raamatute looja 125. sünniaastapäevale ja Nikolai Roerichi, akadeemiku, kunstniku ja teadlase, mõtleja ja rahvusvahelise ühiskonnategelase 130. sünniaastapäevale, aga ka Juri Roerichi, teadlase, Kesk-Aasia uurija, tibetoloogi, Jelena ja Nikolai Roerichi vanema poja 102. sünniaastapäevale.
Näitus kannab nime “On vaja maailmal’ ilu tuua taas!” See väljendab kõigi Nelja loomingulisi pürgimusi, kelle elud sulasid ühtseks kangelasteoks inimeste Ühise Hüve nimel. Nad kutsusid iga inimest õppima harjumuspärases ümbruses Ilu märkama, elama oma igapäevases elus ilu seaduste järgi ja pidama ennast Maailmakõiksuse tegusaks jõuks.
Näitus avab nelja individuaalsust nende mitmekülgse tegevuse kaudu ja näitab nende maailmavaate arenguteid kaasaegses maailmas.
Osa näituse vitriine on pühendatud Nikolai Roerichi nimelise Rahvusvahelise Keskus-muuseumi 15. aastapäevale, aga ka Roerichi seostele Eestiga.
Tallinn, 11. septembril 2004. a.