TagasiŠalva Amonašvili
Tallinn, Valgus, 1988.
Olgu Šalva Amonašvili raamatu «Tere, lapsed!» trükiarv kui suur tahes, on see minu arvates ikkagi nagu tilk vett kuumale kerisele — lugejate nõudmine selle järele on niivõrd suur. Tõepoolest, meie maal on miljoneid algklassiõpetajaid, kellele see raamat on sõna otseses mõttes igapäevane leib, on sadakond miljonit lapsevanemat, kes selle mitte just õhukese raamatu katkematu huviga kaanest kaaneni läbi loevad.
Kummalisel kombel on Š.Amonašvili raamatut raske mingisse žanri liigitada. Pealtnäha on kõik väga lihtne: autor jagab kuueaastaste laste õpetamise kogemusi, toetudes oma aastatepikkusele õpetajapraktikale (lugejale on autor lihtsalt algkooliõpetaja, raamatus pole mainitud, et Š.Amonašvili on tõeliselt esileküündiv teadlane, psühholoogiadoktor, professor). Sisu poolest on see metoodikakäsiraamat, mis esitab kuueaastaste laste õpetamise võtteid ja viise. Seda muljet kinnitavad rohked puhtmetoodilised lugema-, kirjutama- ja matemaatikaõpetamise vahendid (koos jooniste ja skeemidega), mida autor ja ta kaastöötajad on edukalt käsutanud, selleks et lapsed neid õppeaineid kindlalt omandaksid. Siit leiab lugeja — eelkõige algkooliõpetaja, aga ka lasteaiakasvataja — metoodikavaramu, mille loomise eest oleme tänu võlgu L.Võgotski, D.Uznadze, L.Zankovi, B.Hatšapuridze, D.Elkonini, V.Davõdovi jpt. nõukogude psühholoogide pedagoogilistele uurimustele. Nii et see ongi metoodikakäsiraamat, algklassiõpetajate õpiraamat? Ei midagi selletaolist! Meie ees on sõna otseses mõttes poeem, tõeliselt poeetiline pedagoogikateos. Pärast A.Makarenko tuntud teost ei tea ma ühtegi teist, mis sel määral oleks pälvinud poeetilise pedagoogika nimetust. Muide, mulle tundub, et Š.Amonašvilile endale on see teos pedagoogiline sümfoonia. Helisev muusika saadab iga lastega suhtlemise hetke, mida autor on kirjeldanud, iga õpilastega kohtumise päeva on ta kujutlenud rohkete mitmehäälsete kasvatusmeloodiate ja nende variatsioonidena: «See iga koolipäeva sümfoonia kõlab mu kõrvus laste rõõmsa vadistamisena.» See võimaldab temal, õpetajal, luua iga koolipäeva partituuri, nagu helilooja kirjutab ooperi vaatuse või klaveri- ja orkestrisüidi partituuri.
Raamatu lehekülgedel esitatava pedagoogilise sümfoonia juhtmotiiv on muutumatu lastearmastus, peenetundeline suhtumine lapse õrna hinge, mida ettevaatamatu sõna või teoga on väga kerge haavata või riivata.
(Raamatu "Tere, lapsed" eessõnast)