Kuulsus Kose-Uuemõisast

 Pavel Belikovi 100. sünniaastapäevaks

Milvi Aasaru, Eesti Roerichi Seltsi sekretär
www.roerich.ee

Ajaleht “Kose Teataja”, august 2011. a.

Tänavu 29. juulil tähistab rahvusvaheline üldsus Pavel Belikovi 100. sünniaastapäeva. Eesti Roerichi Selts korraldab sel puhul 28.07.2011–31.07.2011 Tallinnas koostöös S. Roerichi nimelise Rahvusvahelise Roerichi Seltside Nõukogu ja Humanistlik-Isiksusliku Pedagoogika Ühendusega Eestis ning N. Roerichi nimelise Rahvusvahelise Keskus-Muuseumi toetusel rahvusvahelise foorumi “Inimkonna tulevik – Kultuuri õitseng.”

Mäe, nagu inimesegi suurust, on raske näha, viibides tema kõrval. Ega rahvatarkus asjata ütle, et pole prohvetit omal maal. Nii oli ka Pavel Belikoviga, kes sündis Narvas 29. juulil 1911. a. Eestis peaaegu ei teatudki seda tagasihoidlikku inimest, ometi anti tema nimi 1983. a Altai mäestiku seni nimetule mäetipule. Kes siis oli see väljapaistev inimene, kelle üle me võime õigusega uhked olla?

Ingerisoomlannast ema ja Soome päritolu vene rahvusest isa järeltulija Pavel Belikov sündis Narvas, tema lapsepõlv ja noorus olid seotud Narva-Jõesuu ja Vasknarvaga. Gümnaasiumikursuse lõpetas Pavel Belikov toonases Leningradis, kus elasid ema vennad, 1928. a tulid nad emaga aga tagasi Eestisse. Teenistus Eesti sõjaväes aastail 1933–1934 möödus Rakveres ja Narvas, aasta hiljem asus ta elama Tallinna, kus lõpetas Tallinna Kõrgema Kommertskursuse. Edasine elu oli seotud Tallinnaga s.h elas ta mõnda aega ka Nõmmel. Viimased kakskümmend aastat elas ta Kose-Uuemõisas. Suri 15. mail 1982. a Tallinnas ja on maetud Siselinna kalmistule.

Pavel Belikov huvitus juba varases nooruses kirjandusest, filosoofiast ja kunstist, eriti Idamaade pärandist, osales Tallinnas Vene Kirjanduse ringis. Avaldas kirjandusloolisi artikleid, esines ettekannetega kirjandusõhtutel, s.h ka Nikolai Roerichist* (1874–1947). [Nikolai Roerichist on eesti keeles võimalik lähemalt lugeda L.Šapošnikova raamatust “Meister”.] Kuulus kunstnik sai oma Tallinnas elavate tuttavate kaudu Pavel Belikovi harrastusest teada ja kirjutas talle 1936. aastal. P.Belikov kirjutas hiljem: ”Kujutlege vaid, tema ise pöördus minu poole! Olin siis 25- või 26-aastane. See kiri avaldas mulle sügavat mõju, tajusin, et suudan hoopis-hoopis rohkem. Hakkasime kirju vahetama, sõlmusid sidemed tema perekonnaga. Algas sihipärane kogumistöö.”

Roerichi-arhiivi kogumisega seoses pidas Belikov ulatuslikku kirjavahetust N.Roerichi nimeliste muuseumide ja seltsidega USA-s, Suurbrittannias, Indias ja mujal. 1957. a naasis Indiast NSVLiitu kunstniku vanem poeg, ülemaailmselt tuntud orientalist Juri Roerich, kellega Belikov pidas kirjavahetust juba kolmekümnendail aastail. Isiklikud kontaktid Juri Roerichiga ja ka tema venna, kunstnik Svjatoslav Roerichiga avardasid oluliselt uurija arhiivi. P.Belikovi arhiiv sisaldas üle 3000 üksuse, siin olid peaaegu kõik N.Roerichit puudutavad trükised vene ja teistes keeltes, tema kirjad, fotod mitmetest eluperioodidest, reproduktsioonid. Belikovi arhiivi, tema trükis ilmunud ja ilmumata töid kasutasid paljud. Ühtki dissertatsiooni, artiklit ega raamatut Roerichist ei kirjutatud ilma P.Belikoviga konsulteerimata, samuti Roerichi maalide näitused, konverentsid ja filmid neist toimusid tema isiklikul osavõtul ja tema nõuannete toel. Ta oli tunnustatud autoriteet kõiges Roerichitesse puutuvas. Pavel Belikov rõõmustas alati iga Roerichi nime taassünni võimaluse üle kunstniku kodumaal ja seepärast jagas mitte üksnes oma arhiivi materjale, vaid andis isegi oma valmis kirjatöid neile, kellel oli avaldamisvõimalus.

Pavel Belikovi üks esimesi publikatsioone Roerichist ilmus Moskva ajakirjas «Современник» 1967.a. 1968.a avaldati Tartu Riikliku Ülikooli Toimetistes esmakordselt põhjalik uurimus N.Roerichi kirjanduslikust pärandist – P.Belikovi paljude aastate töö vili. Selle koostamisel abistas P.Belikovi Svjatoslav Roerich. Samas väljaandes ilmus ka P.Belikovi kirjutis “Roerich ja Gorki”, 1971. a aga Moskva almanahhis «Прометей» Roerichi avaldamata teoste bibliograafia.

1972. a ilmus monograafia “Roerich” biograafilises sarjas «Жизнь замечательных людей» [lühendatult: ЖЗЛ, “Väljapaistvate inimeste elu”]. Selle teose initsiaatoriks ja juhtivaks autoriks oli P.Belikov, kaasautoriks kunstiteadlane Valentina Knjazeva. Raamatus pole väljamõeldud fakte. Kõik faktid on P.Belikov ammutanud vahetul suhtlemisel N.Roerichi poegade Juri ja Svjatoslaviga, Suure Perekonna kaastööliste mälestustest, aga ka Roerichite kirjanduslikust ja epistolaarsest pärandist. P.Belikov suutis avada N.Roerichi elu- ja loometee objektiivselt ja täisväärtuslikult, tänu kaasasündinud uurija- ja filosoofivõimetele. Raamat on tõlgitud ka leedu, nepali, bengali ja rumeenia keelde. Selle raamatu ilmumine sai Roerichite mitmetahulise tegevuse mõistmise ja loomingulise pärandi omaksvõtu kujunemise nurgakiviks. Belikov kirjutas, et sarja ЖЗЛ raamat oli üks raskematest etappidest, see avas tee paljule järgnevale ja selles on raamatu peamine tähendus.

Samal aastal ilmus kogumikus «Страны и народы Востока» artikkel “Nikolai Roerich ja India”.

Monograafia “Roerich” jätkuna või õigemini selle sügavuti avamisena oli Pavel Belikovil mõeldud teos, mida tollastes ideoloogilise surve tingimustes avaldada ei oleks saanud, selleks on lõpetamata jäänud raamat «Рерих. Опыт духовной биографии». [“Roerich. Vaimse biograafia loomise katse”]. Belikov lootis, et millalgi kirjutatakse Roerichite pere elu vaimsest poolest, nende maailmavaatelisest alusest temast paremini ja kahtlemata oli tegemist väga raske ettevõtmisega, seepärast ka selline pealkiri. Pavel Belikov pidas nimetatud teose kirjutamist oma tähtsaimaks loominguks, mis oleks moodustanud 1972.a ilmunud monograafiaga kirjandusliku diptühhoni. Belikov kirjutas esimeses raamatus esinevatest puudujääkidest, mis tulenesid raamatusarja «Жизнь замечательных людей» formaadist ja jäiga materialistliku maailmavaate survest: “… ma püüdsin selle poole, et puudujäägid oleksid oma iseloomult “lüngad”, mida võib hiljem täita, mitte aga moonutused, mida peaks “ümber lükkama” ja nende pärast punastama.” Autor andis masinakirjas käsikirja teemast huvitatuile lugeda ja see ilmus pärast tema surma ilma pärijate loata. Tänavu juunis nägi lõpuks trükivalgust teose ametlik väljaanne, mis sisaldab ka mahukat kommentaaride osa, mida aitas koostada Eesti Roerichi Seltsi esimees Kira Moltšanova, kes Pavel Belikovi ja tema elu hästi tundis.

Nikolai Roerichi 100. sünniaastapäeva, 1974. aasta, kuulutas UNESCO Roerichi aastaks. Juubeli väärikaks tähistamiseks kunstniku kodumaal hakkas P.Belikov juba kaua enne seda teaduse ja kunstitegelastega vajalikke kontakte looma, suunates suure hulga inimeste tegevust, muutes neid kaastöötajateks ja mõttekaaslasteks, tema eestvedamisel loodi 1971. a selle organiseerimise initsiatiivgrupp. Ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus tähistada Roerichi 100. sünniaastapäeva ametlikult, riiklikul tasandil. Avaldati arvukaid artikleid suuretiraažilistes väljaannetes, toimus pidulik koosolek Suure Teatri saalis, avati suur Nikolai Roerichi maalide näitus Moskvas NSVLiidu Kunstiakadeemias, toimus esimene teaduskonverents… Hiljem toimusid need konverentsid 1976. a ja 1979. a Novosibirskis, 1982. a Ulan-Udes. Belikov osales kõikide nende ürituste ettevalmistamisel aktiivse organiseerijana ja oli hindamatuks teabeallikaks.

Nikolai Roerichi 100. sünniaastapäeva tähistamise tulemusena suurenes huvi Roerichite elu ja tegevuse vastu. P.Belikovi ja tema arhiivimaterjalide poole hakkasid pöörduma mitte ainult ajakirjanikud, kirjanikud, teadlased, vaid ka vaimsel teel orientiire otsivad inimesed. Paljud neist, võib loetleda kümneid nimesid, sõitsid Kose-Uuemõisa isiklikult vestema, veel suurem hulk olid temaga kirjavahetuses. Kirjades neile P.Belikov mitte ainult ei pannud paika teetähiseid, vaid jagas ka oma loomingulisi plaane. Kirjavahetus ja pakkide saatmine (P.Belikov laenutas korrespondentidele raamatuid, saatis postipakke raamatutega, mis mõne aja pärast talle tagasi saadeti) üle kogu NSVLiidu oli niivõrd tihe, et P.Belikov naljatas, et Kose-Uuemõisa postkontor töötab ainult tema jaoks! P.Belikovi sidus kirjavahetus ka India, USA, Suurbritannia, Saksamaa, Bulgaaria, Rumeeniaga – praktiliselt oli ta sel ajal, ainuisikuliselt, mitteametlikuks Rahvusvaheliseks Roerichite keskuseks.

P.Belikovi kirjatööde loetelu hõlmab mitu raamatulehekülge, osa teostest on seniajani avaldamata.

2001. a ilmus 3-köiteline (ligi 1500 lk) raamat «Непрерывное восхождение» [“Katkematu tõus”], mille 1. kd hõlmab mälestusi Pavel Belikovist, 2. ja 3. kd aga Belikovi kirjavahetust. Hämmastab P.Belikovi varajane küpsus filosoofina, mis avaldub kirjades tema tulevasele abikaasale, kus ta selgitab paljusid keerukaid filosoofiaküsimusi. Näiteks 1936. aastal ta kirjutab (24-aastasena): “Meie elu ja meie mõtte elu – need on kaks erinevat elu. Kuid nad on omavahel tihedalt seotud, sõltuvad teineteisest väga. Ja võidab alati, kuigi esmapilgul on sellega raske nõustuda – mõte. Mida inimene mõtleb, selleks ta muutubki. Ei saa elu kogu oma raskusega murda seda, kelle mõte on vankumatu, kelle mõte ei takerdu kahtlustesse ja kes teab oma pürgimuste eesmärki. Sellise mõtte ees astuvad elu argiraskused tagasi.”

2004. a ilmus ligi 300 leheküljeline teos «Святослав Рерих. Жизнь и творчество» [“Svjatoslav Roerich. Elu ja looming”], eelpool sai mainutud äsjailmunud raamatut «Рерих. Опыт духовной биографии».

Õppides tundma Roerichi filosoofilis-kunstilist pärandit, võttis P.Belikov omaks uue Kultuurikontseptsiooni ja rakendas neid ideid oma ellu. See oli tee, mida mööda läksid Roerichid ise, see on eetilise enesetäiustamise tee, sisemise õilsuse arendamise tee, vaimukultuuri kogumine. Kõik, kes suhtlesid P.Belikoviga, kummardavad tema teadmiste sügavuse ja sisemise õilsuse ees.

P.Belikov kirjutas 1977. a: “Igaüks meist peab argipäeva halluse muutma kauniteks loomingulisteks päevadeks. Töös iseendaga ja argielu muutmisel loominguliseks eluks kasvavad ka meie teadmised ja meie jõud. Igaüks, kes läheneb nooruses Ülevale Teadmisele suure õhinaga teha suuri tegusid, toimib õigesti, kuid ta peab ennast kõigepealt väikeste tegudega proovile panema. Ma olen kindel, et Te teate paremini kui keegi teine oma mingeid puudusi. Öelge, kas Te olete püüdnud ühte neist täielikult välja juurida ja kas Te saavutasite selles täielikku edu? Kui mitte, siis kuidas saab arvestada eduga suurte üldinimlike puuduste likvideerimisel? Sellisteks tegudeks tuleb kaua ja kannatlikult end ette valmistada, ennast ja oma jõudu proovile pannes, eelkõige iseenese peal.”

* 1874. aastal Peterburis sündinud Nikolai Roerich õppis sealses ülikoolis õigusteadust ja samaaegselt Peterburi Kunstide Akadeemias Kuindži juures maalikunsti. 1909. aastal sai Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks. Täiendas end Pariisis, Hollandis, Itaalis. Mõnda aega elas välismaal (1916-1919 Soomes, siis Londonis ja Ameerikas). 1923. aastast asus elama Indiasse, mis jäi tema elukohaks kuni surmani 1947. aastal. Korraldas mitu teaduslikku ekspeditsiooni Kesk- ja Ida-Aasiasse. Abikaasa Jelena Roerich ja vanem poeg Juri olid tuntud orientalistid. Indias asutasid Roerichid Himaalaja Teadusliku Uurimise Instituudi, siit käis Roerich ekspeditsioonidel, kümnetel välisreisidel. 1957. aastast asus poeg Juri tööle NSVLiidu Teaduste Akadeemia Idamaade Instituuti. Noorem poeg Svjatoslav oli kunstnik, põhiliselt portretist, tundis paljusid bioloogia ja meditsiini eriharusid.