TagasiPöördumise tekst RRK veebilehel (vene keeles)
15. aprillil 2020 toimus interaktiivselt (online-reziimil) Roerichi Pakti 85. aastapäevale pühendatud rahvusvaheline ümarlaud „Roerichi Pakt – Rahu kultuuri kaudu”.
Ümarlaua korraldas Rahvusvaheline Roerichite Keskus. Kaaskorraldajad – Venemaa loodusteaduste akadeemia, Rahvusvaheline Rahu Fondide Assotsiatsioon, Rahvusvaheline Roerichite pärandi säilitamise komitee, S. Roerichi nimeline Roerichi-organisatsioonide Rahvusvaheline Nõukogu, Rahvusvahelise Roerichite Keskuse ja N. Roerichi nimelise ühiskondliku muuseumi toetamise Euroopa assotsiatsioon, J. Roerichi nimeline heategevusfond.
Ümarlaua tööst võttis osa 223 ühiskondlike organisatsioonide esindajat, teadus- ja kultuuritegelast 20 riigist: Venemaa Föderatsioonist, Lätist, Eestist, Saksamaalt, Austriast, Soomest, Aserbaidžaanist, Ukrainast, Valgevenest, Bulgaariast, Usbekistanist, Kõrgõztanist, Leedust, Kanadast, Kasahstanist, Hollandist, Hispaaniast, Itaaliast, Horvaatiast, Armeeniast.
Tänavu täitus 85 aastat Roerichi Pakti – N. Roerichi välja töötatud kunsti- ja teadusorganisatsioonide ning ajalooliste mälestusmärkide kaitsmise lepingu allkirjastamisest 15. aprillil 1935 Washingtonis 21 Ameerika riigi esindaja poolt.
Koos paktiga pakkus N. Roerich välja eraldusmärgina Rahu Lipu, millega peab tähistama kaitse alla kuuluvaid kultuuriobjekte nii rahu ajal kui ka relvakonfliktide korral. Roerichi Pakti ja Rahu Lipu idee alus – see on kultuuri juhtiv roll ühiskonna evolutsioonis, inimloomuse täiustumises, samuti püüd kaitsta maailma rahvaste kultuuripärandit ning avada uued võimalused nende tundmaõppimiseks ja loominguliseks arenguks tulevikus.
Roerichi Pakti esiletõstmine on aja käsk. N. Roerichi pakkus selle lepingu välja II maailmasõja eelõhtul, selleks et maksimaalselt säilitada rahvaste kultuuripärandit ning minimeerida demograafilisi, ökoloogilisi jm. kaotusi. Kuid Euroopa riigid ja NSV Liit ei allkirjastanud Roerichi Pakti ning kandsid sõjas kultuuripärandi osas suuri kaotusi. Pärast II maailmasõda said Roerichi Pakti olulisemad printsiibid ja normid aluseks nii Haagi konventsioonile kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral (1954. a), kui ka Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni (1972. a) jt UNESCO aktide aluseks.
Rõhutame, et Roerichi Pakt ei ole üksnes üks tähtsamaid rahvusvahelisi lepinguid, vaid on riikide, rahvaste, usundite ja tsivilisatsioonide rahumeelse konstruktiivse suhtlemise saavutamise ja kultuuri säilitamise tegevuskava.
Esiteks, Pakt pakub kõrgeima taseme kaitset kõige laiemale kultuuriobjektide ringile – teadus-, haridus- ja kultuuriasutustele, ajaloolistele mälestusmärkidele, olenemata nende omandivormist. Teiseks, leping kindlustab kultuuripärandi säilimise nii relvakonfliktides kui ka rahu tingimustes. Kolmandaks, Pakt näeb ette mitte ainult kultuuriobjektide, vaid ka nende personali kaitse. Neljandaks, vähetähtis ei ole ka selle suur hariduslik ja kasvatuslik potentsiaal. Kõik see muudab Roerichi Pakti ideed eriti aktuaalseks tänapäeva maailmas, mil kultuuripärandi objektide pöördumatu kaotus viib ühtse kultuuriruumi hävimisele, vaimsele vaesumisele, jätab maad ja rahvad ilma tuhandete aastate kultuuri- ja ajaloomälust.
Samas on ilu, vaimu ja mateeria harmoonia seaduste järgi loodud kultuurimälestised maailma rahvaste sajanditega kogutud teadmiste ja kogemuste, hindamatute kultuuri- ja vaimuloomingu saavutuste hoidjad ning kondensaatorid. Suurte loojate teostes on talletatud hiigelsuur kultuuri aluseks oleva Iluenergia reserv. Nikolai Roerich on öelnud: „Kultuur on Valguse austamine“, pidades silmas, et Valgus ongi Ilu. Kultuuriobjektide hävitamisel hävib ka nende Iluenergia, mis vajab vormi selle säilitamiseks. Likvideeritakse vorm – kaob ka energia. Seepärast on tähtis kultuuripärandi objektide säilitamine ja kaitsmine. Nende hävitamise tekitab parandamatut kahju inimkonna kultuurile ja evolutsioonile.
Kultuurimälestised vajavad hoolt ja kaitset – ükskõiksuse, vastutustundetuse ja kuritegeliku suhtumise tõttu toimub kultuuripärandi kadumine ka rahuajal. Ja kui palju kultuuriobjekte hävib igal aastal relvakonfliktide ning terroriaktide tõttu! Lisaks sellele kasvab maailmas tormiliselt kultuurilist tähtsust omavate väärtuste illegaalse väljaveo mastaap. XXI sajandil on sellised kahetsusväärsed nähtused muutunud globaalseks. Piisab kui mainida arvukaid kultuuriobjektide kaotusi traagiliste sündmuste tõttu Süürias, Iraagis, Afganistanis, Malis. Liibüas, Egiptuses, Jeemenis, Nigeerias, Iisraelis, Palestiinas jt riikides. Maailma üldsust vapustasid hiljutised USA presidendi avaldused võimalikest Iraani ajalooliste mälestusmärkide ründamisest – Roerichi Pakti allkirjastanud riigi poolt!
Ärevusttekitavad on ka Venemaa probleemid kultuuriküsimustes: muuseumide, raamatukogude, teatrite arvu vähendamine; kultuuripärandi esemete riisumised; riigi poolsete kohustuste mittetäitmise räiged faktid kultuuriväärtusi kinkinute suhtes; kultuuriorganisatsioonide ruumide ja vara vägivaldne omastamine jms. Tõsiseid probleeme on kultuuripärandi säilitamisel, sealhulgas: Peterburis on ohus Ohta neeme arheoloogiamälestised seoses territooriumi täisehitamisega; toimub ehitustegevus Pulkovo observatooriumi – UNESCO maailmapärandi objekti kaitsetsoonis; avariiolukorras on Roerichi seinamaalingutega Püha Anastassia kabel (Pihkva); 2019. a lammutati üks vanemaid hooneid Ufas – kultuuripärandi objekt Poležajevi pansion jt.
Mõistes kultuuri tähtsust, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 24.03.2017 ühehäälselt vastu resolutsiooni, mis tunnistab ametlikult, et kultuuripärandi kaitse on julgeoleku üks peamisi aspekte.
Kõik see kinnitab veelkord Roerichi Pakti printsiipide elulisust, aga ka Nikolai Roerichi idee: „Rahu Kultuuri kaudu“, aktuaalsust, tõdemust, et rahu on võimalik saavutada üksnes teadmiste ja hariduse, kõlbelisuse ja vaimsuse, vastastikuse austamise ja sallivuse ning võrdväärse dialoogi abil. Üksnes kultuuri kaudu on võimalik jõuda sõdade ärahoidmise ja kindla rahuni.
On oluline ära märkida, et Roerichi Paktiga tõstatatud suuri ülesandeid kultuuri ja kultuuripärandi säilitamisel ei ole kunagi lahendatud üksnes riiklikul tasandil. Pakti algataja nägi ette eelkõige ühiskonna tähtsat rolli selles. Riikide arusaamine sellest ja riigiorganite esindajate valmisolek täisväärtuslikuks koostööks ja dialoogiks avalikkusega on kultuuriobjektide säilitamise, järelikult, ka Kultuuri kaudu tõeliseks rahu loomise ülimalt tähtis tegur.
Kaaluka panuse Roerichi Pakti evolutsiooniliste ideede kindlustamiseks on teinud Rahvusvaheline Roerichite Keskus (Moskva) – Svjatoslav Roerichi loodud ühiskondlik organisatsioon, samuti Roerichi-organisatsioonid Venemaal, Euroopas, Aasias, Ameerikas. Venemaa ja rahvusvahelise üldsuse laialdast poolehoidu on leidnud Rahvusvahelise Roerichite Keskuse kultuuri- ja rahuvalvealgatused, nende seas: S. Roerichi kontseptsiooni alusel ühiskondliku N. Roerichi nimelise muuseumi loomine Moskvas; XVII-XIX sajandi ajaloomälestise – Lopuhhinite mõisa varemetest taastamine Moskva keskuses riigi finantsabita; Rahu Lipu ja Roerichi Pakti ideede populariseerimise projektid: Roerichi Pakti ajaloole pühendatud näitused välisriikides, teaduslikud juubelikonverentsid, rahvusvahelised näitusprojektid „Roerichi Pakt – ajalugu ja tänapäev” (UNESCO toetusel) ja „Roerichi Pakt – Rahu kultuuri kaudu”, osalemine programmides „Rahu Lipp kosmoses” ja „Rahu Lipp Lõunapoolusel”, Roerichite teoste unikaalse kollektsiooni loomine, mis on suurim maailmas; metseenide abiga enam kui 400 Nikolai ja Svjatoslav Roerichi teose Venemaale tagasitoomine jm. Oma tegevuse eest kultuuripärandi säilitamise valdkonnas ja panuse eest kultuuri arendamisse on Rahvusvaheline Roerichite Keskus saanud mitmeid Venemaa ja Euroopa preemiaid ja autasusid, esitati 2016. aasta Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Vaatamata Rahvusvahelise Roerichite Keskuse N. Roerichi nimelise muuseumi rahvusvahelisele autoriteedile, laiaulatuslikule rahuloovale ja kultuurhariduslikule tegevusele, hävitas Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeerium muuseumi 2017. aastal, Rahvusvahelisele Roerichite Keskusele kuuluv Roerichite pärand aga võõrandati ilma kohtuotsuseta. Kultuurivaldkonna ametnikke ei peatanud isegi fakt, et Rahvusvaheline Roerichite Keskus ja selle ühiskondlik muuseum töötasid 26 aasta kestel Venemaa ja rahu hüvanguks. Erilist ärevust ühiskonnas tekitab see, et ametnikud võõrandasid Roerichite pärandi Rahvusvaheliselt Roerichite Keskuselt, ilma et oleks koostatud esmaseid arvelevõtmise dokumente, mis loob soodsa pinna Roerichite pärandisse kuuluvate esemete kadumiseks. Kes oleks võinud arvata, et tuleb aeg, kus Roerichi Pakti initsiaatori pärand vajab rahvusvahelist kaitset – ja seda rahu ajal!
Märkimata ei saa jätta ka koletut fakti, et 2019. aastal – Roerichite perekonna juubeliaastal – esitasid niinimetatud kultuuriametnikud Rahvusvahelisele Roerichite Keskusele nõudmise demonteerida ja Lopuhhinite mõisa territooriumilt ära viia Roerichite perekonna auks püstitatud maailmas ainulaadne skulptuurne memoriaalkompleks.
Tuleb rõhutada, et rahvusvahelise üldsuse arvukaid kaebusi selle kohta, et Vene Föderatsiooni Kultuuriministeerium viib läbi destruktiivset poliitikat Roerichite pärandi, Rahvusvahelise Roerichite Keskuse ja selle ühiskondliku muuseumi suhtes, võimustruktuurid sisuliselt läbi ei vaata ja Venemaa kultuurivara hävitamine jätkub. Viimaste aastate jooksul püütakse Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi initsiatiivil Rahvusvahelist Roerichite Keskust pankrotti viia, kohustades maksma ühiskondliku organisatsiooni jaoks üle jõu käivat maksu (momendil 37 miljonit rubla) seoses organisatsioonile kuuluvate Roerichi teoste kasutamisega muuseumi tegevuses. See on pretsedenditu nõudmine – ükski muuseum ega galerii ei maksa makse oma fondide eksponeerimise eest!
Arvame, et Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi omavoli Roerichite pärandi ja Rahvusvahelise Roerichite Keskuse ning tema ühiskondliku muuseumi osas on vastuolus kodanikuühiskonna arengu põhimõtete, riigi eesmärkide ja ülesannetega, mis on kinnistatud Venemaa Föderatsiooni Konstitutsioonis ja Venemaa Föderatsiooni kultuurialase seadusandluse põhialustes, samuti põhjapanevate rahvusvahelise õiguse normidega kultuuripärandi säilimise vallas.
Lähtudes ülaltoodust ja tunnistades Roerichi Pakti ja Rahu Lipu igikestvat tähtsust kultuuripärandi säilimisel, kutsume rahvusvahelist ja Venemaa üldsust toetama ümarlaua ettepanekuid, ja nimelt: