Roerichi ja Rahu Lipu paktile pühendatud näitus Mäetaguse Muuseumis
11. detsembril 2005 kell 13.00 avatakse Mäetaguse mõisas Eesti Roerichi Seltsi koostatud näitus "Rahu Kultuuri kaudu", mis on pühendatud Roerichi ja Rahu Lipu pakti ratifitseerimise 70. aastapäevale. Näitus jääb lahti kaheks kuuks.
ÜRO ja UNESCO on kuulutanud käesoleva sajandi esimesed kümme aastat rahukultuuri aastakümneks, vastandades rahukultuuri sõjakultusele ja soovides rahumeelselt lahendada põletavad konfliktid tänapäeva maailmas.
Nikolai Roerichi enam kui kolmkümmend aastat kestnud pingeline töö, mis hõlmas arvukaid esinemisi, kirjavahetust, artikleid, kohtumisi paljude tolle aja eesrindlike kultuuri- ja poliitikategelastega, andis tõuke selleks, et 15. aprillil 1935 kirjutati Washingtonis alla esimene rahvusvaheline sõjategevuse korral kultuuriväärtusi kaitsev dokument – Roerichi ja Rahu Lipu pakt.
Roerich pakkus välja ka kaitsva sümboli – Rahu Lipu, mis kujutab endast kolme purpurringi valgel taustal purpurvärvi suure ringi sees. Roerich võrdles Rahu Lipu sümbolit Punase Ristiga, kusjuures Rahu Lipp on kutsutud kaitsma inimvaimu ja vaimuloomingut, Punane Rist aga inimkeha.
Pakti allakirjutamisele eelnes kaks rahvusvahelist konverentsi. Belgias, Brugge linnas loodi 1931. aastal rahvusvaheline ühing “Roerichi pakti eest” mis tegeles nimetatud dokumendi ettevalmistamisega ja viis sama aasta septembris läbi oma esimese rahvusvahelise konverentsi, teise aga 1932. aasta augustis. Sellel konverentsil kõlas esmakordselt ettepanek kuulutada sellised Euroopa linnad nagu Rooma, Venezia, Brugge sõjategevuse korral puutumatuteks linn-muuseumideks.
1954. a sai see Roerichi ja Rahu Lipu pakt Haagi konventsiooni aluseks. Roerich on korduvalt rõhutanud Kultuuri ja tsivilisatsiooni põhimõttelist erinevust, mis kajastub isegi sõnatüvedes. Esimene kui Valguse kultus, teine kui tsiviilse, riikliku asjaajamise tasand.
Uku Masing, Kristjan Raud, Jakob Hurt ja paljud teised Eesti kultuuriinimesed on tundnud muret oma rahva tuleviku pärast, mõistes, et ilma sügava vaimse kultuurita ei ole edasiminekut. Valitseva materialistliku vabaturumajanduse ideoloogia, lääneliku naudingute otsimise tõttu tunnevad paljud kaasaegsed Eesti avaliku elu tegelased samuti muret oma rahva saatuse pärast. Meie esivanemate kultuuri järjepidevuse kandjaks oli eelkõige kodu – maast-madalast kasvas laps laulude keskel. Aluses olid hällilaulud, hiljem oli laul töö saatjaks. Põksuva südamega kuulati muinasjutte ja muistendeid, mis kandsid rahva kollektiivset mälu. Ilumeel avaldus kinda- ja vöömustreis, puust tarbeesemeis.
N. Roerich oli innukas rahvapärimuste koguja ja uurija. Ta on viibinud ka Eestis, viimati suvitati perega Haapsalus 1910. a. Kunstnik oskas näha ja hinnata eesti rahvaloomingut. Haapsalus loodud maalil näeme etnograafiliselt täpset 13. sajandi eesti neiu rõivastust, maalil tunneme ära Tallinna tornid, Haapsalus kuuldud legend Valgest daamist on andnud tõuke sünniks. Maalil näeme Müürivahe tänavat, Setumaa rõivaid maalil .
1937. aastal kirjutas Roerich essees “Eesti”: “Ütleme: kui rahvas loob, siis saabub ka riigi õitseng. See pole liialdus. Ümberlükkamatud klassikalised näited on osutanud, kust tuli riikide õitseng, kuidas kujunes taassünd. Terveks sajanditereaks uuenes rahvas just nimelt loomingu õite kaudu.”
Tagasi