TagasiNäitus N.Roerichi maalide reproduktsioonidest
Saade Tallinna TV-s: Peterburi-Tallinn, 27.01.2014
ETV uudistest: Tartus näeb Nikolai Roerichi maalide reproduktsioone. 20.01.2014
Tartu Lastekunstikooli fuajeeseintel Tiigi 61 saab alates esmaspäevast, 20. jaanuarist 2014, vaadata näitust Nikolai Roerichi maalide reproduktsioonidest. Näitus kannab pealkirja "Legendid". Tegemist on suurte raamitud reprodega Eesti Roerichi Seltsi (www.roerich.ee) kollektsioonist. Originaalteosed on laiali pillatud üle kogu maailma, paljudes muuseumides ja erakogudes. Kunstniku teoseid on teada ligi 7000.
Suurepärast kunstnikku, teadlast, rändurit, ühiskonnategelast, kirjanikku ja filosoofi N.Roerichit (1874–1947) on alati huvitanud seosed eri rahvaste ja kultuuride vahel, mineviku, tänapäeva ja tuleviku tähised. Juba 9-aastasena osales ta arheoloogilistel väljakaevamistel, aastakümneid hiljem aga, kuulsa ekspeditsiooni aastatel (1924–1928) Sise-Aasias, talletas ta koos abikaasa Jelena ja vanema poja Juriga hoolikalt retkel kuuldud pärimusi ja legende, kajastades paljusid neist ka oma maalides. Liikudes mööda iidsete legendide vaevumärgatavaid radu, kohtas N. Roerich inimesi, kes said talle teejuhtideks ja leidis märke, millesse süvenes. Kogu tema pere – abikaasa Jelena, pojad Juri ja Svjatoslav, kõik olid ühiselt innustunud rändurid sellel suurel sihil.
Kunstnik on korduvalt ka Eestis viibinud. 5-aasta vanusena oli ta siin esmakordselt, sellest on ta kirjutanud nii: „Gapsalis köitsid tähelepanu vana lossi varemad. Erilise huviga uurisime neid aga siis, kui olime kuulnud legendi Valgest Daamist, kes ilmub pooleldi purustatud gooti aknas. Skeptikud kinnitasid, et kuju piirjooned tekkisid kuu teatud asendi korral, kuid oli tahtmine uskuda, et see pole kuuvalgus, vaid Valge Daam ise, kes ilmub millegi erilise eel. Tol samal korral kuulsime iidsete Reveli tornide legendi ning pärimusi Lode ja Taube losside kohta — kõik see oli ebatavaline ning Izvara metsade ja järvede vaikuse järel mürtsus ka murdlainetus mingit kaasahaaravat põhjamaist saagat.“
Hiljem, 1910. aastal, veetis kunstnik Haapsalus koos perega kogu suve. Maja, kus pere suvitas, on alles ja sellel on alates 1999. a ka mälestustahvel. Roerich meenutas: „Sealsamas on maalitud mitu maali. „Merede taga on suured maad“. Põhjamaalanna, nägu vastu kauget tuult, unistab tundmatuist imelistest maadest, sellest muinasjutulisest riigist, mis elab inimsüdames. Sel ajal valmis ka eskiis maalile „Hiiglaste Teed“. Seal omandas vormi ka „Varjaagide motiiv“, aga mõte Reveli tornidest sai maaliks „Vana Kuningas“. Samal ajal valmisid ka eskiisid vürstinna M.Teniševa mõisas asuva Talaškino pühakoja jaoks. „Taevane Valitsejanna elujõe kaldal“ on lõpetatud justnimelt Gapsalis.“
N.Roerichi mõju on nähtav eesti kunstniku Nikolai Triigi maalides, kes oli Peterburis Roerichi õpilane, tema juures õppisid ka Jaan Vahtra, August Jansen, Aleksander Uurits, Peet Aren. Huvitav on märkida, et praegu, s.o 20. aprillini on Peterburis Roerichite perekonna muuseum-instituudis (Peterburi, Vassili saare 18. liin, maja 1) üleval näitus , mis on pühendatud N.Roerichi loomingulistele sidemetele Eestiga. Muuhulgas on seal eksponeeritud ka Roerichi käe all õppinud Eesti kunstnike tööde originaalid KUMUst.
N.Roerichi biograaf, Narvas sündinud Pavel Belikov rõhutas: “Tema jaoks oli esikohal inimkonna ajaloolise saatuse tundmaõppimine ja mõtestamine. Ja need teetähised, mida mööda rajas enesekindlalt teed Roerich-kunstnik, pani varakult paika Roerich-mõtleja.”
N.Roerichit võiks tänapäevastest eesti kunstnikest võrrelda Olav Maraniga – mõlema kunstniku jaoks on kunst mitte eesmärk omaette vaid vahendiks, millega väljendada Rahu ja Vaikust, Jumala tunnetamist.
Näitus N.Roerichi tööde reproduktsioonidest jääb Tartu Lastekunstikoolis avatuks 14. veebruarini.
Maja on lahti tööpäeviti kl 14.00 – 20.00. (Uksekella helistades saab näitust vaatama tulla ka varasematel kellaaegadel)
Roerichi enda sõnad käesoleva näituse kaaskirjaks:
“Lugedes legende, õpib noorsugu unistama. See on suurepärane omadus, sest see täidab südame parimate, võimsate tuledega. Nende südametulede abil õpib noorsugu, kuidas vahet teha, kus on tõde. Tõde ei ole leitav arvutuste teel, üksnes südame keel teab, kus elab suur Tõde, mis kõigest hoolimata viib inimkonda tõusule. Kas pole legendid vanikud parimatest õitest? Väikesest, vähetähtsast ja haledast inimkond ei loo legende. Sageli sisaldub isegi näivalt negatiivsetes müütides lugupidamine sisemise jõu potentsiaali vastu. Igal juhul sisaldab iga legend midagi ebatavalist. Kas ei juhi see ebatavalisus inimvaimu kõrgemale mehaanilise standardi hämarusest? See masinlik standard ei loo evolutsiooni. Legend, mis vabastab meid igapäevase rutiini rõhuvatest tingimustest, uuendab meie mõtlemist, võimaldab sukelduda uutesse tunnetuse sügavustesse, mis on täis ammendamatut noort uljust. /…/ Jah, legendid pole abstraktsioon, vaid reaalsus ise. Tõesti, unistused pole mitte harimatuse märgid, vaid peenekoeliste hingede tunnusjooned. Seepärast ergutame igati meie noorsoo püüdlust kutsuvate ja loovate pärimuste poole ja koos noortega, jäädes nooreks, austame unistust kui meie taassünnile ja täiustumisele viivaid, kõrgustesse tõstvaid tiibu. /…/” Nikolai Roerich „Legendid“, 1931. a.
Tiina Kuus
Milvi Aasaru