TagasiPühendatud akadeemik L. Šapošnikovale
Rahvusvahelise Roerichite Keskuse Läti osakonna näitus
L.Šapošnikova oli tuntud indoloog ja ajaloolane, rändur, kirjanik, filosoof, teadlane, Venemaa Föderatsiooni teeneline kunstitegelane, J.Nehru rahvusvahelise preemia laureaat. Venemaa Loodusteaduste Akadeemia (RAEN) akadeemik, Venemaa Tsiolkovski-nimelise Kosmonautikaakadeemia akadeemik, Kliment Ohridski nimelise Sofia ülikooli, Mongoolia Teaduste Akadeemia ja Kõrgõzstani-Venemaa slaavi ülikooli audoktor, Nikolai Roerichi nimelise ühiskondliku muuseumi alaline peadirektor (1990-2015).
Aastail 1963–1972 teostas L.Šapošnikova mitu retke läbi India, uurides hõime ja väikerahvaid.
1968. aastal toimus L.Šapošnikova kohtumine Svjatoslav Roerichiga, mis pani aluse Roerichite perekonna loomingulise pärandi, mille aluseks on Elava Eetika filosoofia, mõtestamisele.
Aastail 1976–1980 läbis L.Šapošnikova suurema osa Roerichite unikaalse Kesk-Aasia ekspeditsiooni (1924–1928) marsruudist, uurides Mongoolia, Altai, Ladakhi, Kashmiri, Lääne-Himaalaja, Sikkimi rahvaste kultuuri.
Ljudmila Šapošnikova on üks Roerichite perekonna filosoofilise, teadusliku ja kunstilise pärandi uurimiskoolkonna rajajaid. Tema uuringud selles valdkonnas ja Roerichite pärandi säilitamisele suunatud tegevus on saanud laialdase rahvusvahelise tunnustuse.
Olulisel kohal L.Šapošnikova teadusloomingus on Elava Eetika filosoofilise süsteemiga seotud teosed. Tema töödes on esmakordselt antud Elava Eetika, inimkonna kosmilise evolutsiooni seadustele pühendatud filosoofilise süsteemi terviklik teaduslik lahtimõtestamine.
Tuginedes Elava Eetika teadmiste süsteemile, A.Tšiževski, V.Vernadski ja teiste teadlaste-kosmistide teadusuurimustele, aga kai Nikolai Roerichi ajaloo- ja kultuurialastele ning kirjandusteostele, formuleeris L.Šapošnikova ajaloofilosoofia kontseptsiooni, mille kohaselt ajalooline protsess on looduslik-kosmilise iseloomuga. Oma töödes tõstatas L.Šapošnikova esmakordselt Vaimsete revolutsioonide küsimuse, küsimuse nende tekkimise kosmilistest põhjustest, nende eripäradest ja erinevustest sotsiaalsetest revolutsioonidest, uuris Nikolai Roerichi Kultuurikontseptsiooni, mille kohaselt on Kultuur inimkonna evolutsiooni peamine tugisammas.
Ljudmila Šapošnikova pole mitte ainult hiilgav teoreetik, vaid ka väljapaistev teaduse organiseerija, rahvavalgustaja ja avaliku elu tegelane. L.Šapošnikova eriline teene Roerichite pärandi säilitamisel ja populariseerimisel oli Svjatoslav Roerichi juhatusel Rahvusvahelise Roerichite Keskuse N.Roerichi nimelise ühiskondliku muuseumi loomine. L.Šapošnikova algatusel loodi Rahvusvahelise Roerichite Keskuse juurde Kosmilise mõtlemise probleemide ühendatud teaduskeskus ja ta oli ka üks selle juhtidest.
Tema ennastsalgavat tööd Roerichite pärandi säilitamisel on tunnustatud riiklike autasudega: Sõpruse ordeniga (2006) ja IV järgu ordeniga „Teenete eest Isamaa ees“ (2011). L. Šapošnikova teeneid kultuuripärandi objekti XVII-XIX sajandi „Lopuhhinite linnahäärber“ säilitamisel tunnustati rahvuspreemiaga „Kultuuripärand“ ja Europa Nostra auhinnaga kultuuripärandi säilitamise eest.
2011. aastal autasustati L.Šapošnikovat Mäendusakadeemia poolt asutatud juubelimedaliga „Akadeemik A.Janšin“. See autasu antakse teadlus- ja kultuuritegelastele, kes on andnud suure panuse Maad käsitlevate teaduste arengusse. L.Šapošnikova sulest on ilmunud 36 monograafiat ja üle 400 artikli. Tema monograafiad ja artiklid on tõlgitud paljudesse võõrkeeltesse. Üks väikeplaneete, mille avastas astronoom N.Tsernõhh aastal 2001, sai L.Šaposhnikova auks nimeks „Ludvasilia“.
Eesti keelde on L.Šapošnikova teostest tõlgitud „Meister“ (2008) ja „Madrase minevik ja tänapäev“ (1980).