Roerich ja Eesti

N. Nadtotši

«Looming», nr. 12, 1974. a.


Esinedes seoses Nikolai Roerichi surmaga 1947. aasta detsembris Dehlis korraldatud näitusel, ütles Jawaharlal Nehru: «Vaadates neid lõuendeid, millel nii sageli on kujutatud Himaalajat, tunnete, kuidas teisse süüvib nende hiiglamägede, nende iidsete, sajandeid tasandike kohal kõrgunud vahimeeste hing. Tema pilte läbib meie ajaloo, meie mõtlemise, meie kultuuripärandi vaim, need kõnelevad meile nõnda palju nii India minevikust kui ka millestki püsivast ja igavesest, et meis ei saa tekkimata jääda võlatunne selle vaimu jäädvustaja Nikolai Roerichi ees.» («Страны и народы Востока» Вып. XIV. Moskva, 1972.) Küllap see on suurim tunnustus, mille võib pälvida kunstnik, kelle juurdumist just oma rahvuskultuuris on kinnitanud mitte ainult ta ise, vaid kogu kunsti- ja kultuuriüldsus ja kes nagu Roerich saab algselt kuulsaks kodust ajaloolist teemat viljeldes. Suutlikkus tunnetada, armastada ja väljendada teise rahva vaimuväärtuste täit sügavust ei ole ilmselt kaasasündinud anne. See tuleb koos elukogemusega, mis veenab, et teise rahva varjatud hingekeeli küünib puudutama ainult ta kodukolde ääres ja et põldudel, mägedes ja kõrbetes, kus tundmatu laul on sündinud, kõlab ta teisiti kui kontserdisaalis. Tutvudes N. Roerichi reisikaardiga, näeme, et seda kogemust oli tal kadestamisväärsel hulgal.

N. Roerich külastas kümneid maid ja tal oli teiste rahvuskultuuride esindajatega suurel hulgal tihedaid pidevaid kontakte, ta pika aja jooksul täitunud pagasisse mahuvad kõige erilaadsemad kogemused, alates lapsepõlvemälestustest ja reisimuljetest kuni kirjavahetuse ja lugemuseni. On meeldiv tõdeda, et selles on märkimist vääriv koht ka Eestil ja eesti kultuuritegelastel. N. Roerichi mälestuskirjutist «Eestimaa» («Zelta gramata», Riia, 1938) lugedes ilmneb, et tolle kogemuse-kogumise algusots ulatub kunstniku lapsepõlve, mil ta viibis Eestis. 1880. aasta kohta kirjutab ta seal: ««Ruttu, ruttu» oli esimene eestikeelne väljend, mille suures vanaaegses tõllas neljakesi Haapsallu sõites ära õppisime. Too sõit sööbis meelde. Oli see ju mulle esimene lahkumine meie Izvara mõisast, ja viieaastases vanuses jäävad muljed eriti selgeina mällu püsima. Libisesid mööda Narva hallid müürid, väga meeldis vana Tallinn oma tornide ja teravatipulise luteri kirikuga, imelik tunne oli mööda liivaluiteid ja paekillustikku Haapsallu sõita. Hobused lasksid sörki ja seepärast kulus Tallinna vaksalis kuuldud «ruttu, ruttu» päris ära. Künnimaadest möödudes olime hämmeldunud, kui kõrvu kostis mingi klaasjas-kivine heli. Tuli välja, et pinnaseks on peenim purune paas, ja seda üllatavam oli kogeda, et tööd armastava käe all võib ka niisugune pinnas viljakandvaks saada.»

See algmulje ei jäänud ainukeseks. N. Roerichi huvi Eesti vastu, ta kontaktid eestlaste ja nende kultuuriga kestsid kogu kunstniku eluaja. Nimetatud kirjutises N. Roerich 1895. aasta külaskäigust Eestisse ei räägi, kuid Leningradi oblasti ajalooarhiivis säilitatakse ta ülikooliaegseid dokumente (toimik nr. 368), mis tunnistavad: 18. mail 1895 taotles ta puhkust, et sõita Haapsalu linna Eesti kubermangus, ja 19. mail sai ülikoolilt selleks ka ametliku loa. Kirjutises «Eestimaa» mainitakse küll 1910. aastal tehtud külaskäiku Tallinna ja Haapsallu. See reis oli seotud tähtsate loominguliste kavatsustega ja elustaski eredaid lapsepõlvemälestusi esimesest sõidust Eestisse, sel põhjusel annab kunstnik neile erilise koha ka autobiograafilises kirjutiste seerias: «Lehed päevikust». Eestisse tehtud sõitude üldarv ei ole päris selge. Mõne allika järgi külastas Roerich Eestit palju kordi. Nii märgib ta ühes kirjas: «Meenutan tihti Tallinna ta hõbehallide tornidega ja Haapsalut ta viirastusliku valge daamiga ja Ivangorodi ta Narva lainete traagilise legendiga. Oleme seal kõikjal palju kordi viibinud.» (Kiri A. Kaigorodovile 14. VI 1937. G. Rudzitise arhiiv Riias.)

Eestisse ja üldse Baltikumi oli N. Roerich kiindunud kõigepealt oma teaduslike harrastuste tõttu. Ta käis väljakaevamistel gümnasistina, oli juba ülikooliaastail Venemaa Arheoloogiaühingu liige ning teostas selle ülesandel uurimisi. N. Roerichi isa, Peterburi notar, olnud skandinaavlaste järeltulija, kes asus Venemaale elama Peeter I ajal. Roerichite mõis Izvara asus Volossovo jaama lähedal, kõigest 80 kilomeetri kaugusel Narvast. Siin paikkonnas algaski Roerichi arheoloogiaalane praktiline töö. Oma uuringute põhiteema — kultuuride vastastikused mõjutused seoses rahvaste ümberpaiknemisega minevikus — viljelemisel saigi Roerich tuge arheoloogiast: ta viis läbi kaevamisi ning õppis tundma rahvakombeid Baltikumi naabruses asuvais Venemaa piirkondades, eriti tihti käis Pihkva kubermangus, kust oli pärit ta ema M. Kalašnikova. Roerichile on iseloomulik, et Petseris ei huvitanud teda ainult kuulus klooster — selle jäädvustas ta aastail 1903–1904 maalides, — vaid samavõrd ka setu kultuur. «Erilise veetluse annavad Petserile pooleusulised — iidse Pihkvamaa asunduse relikt. Mingi ime läbi on hulgas asulates säilinud oma rõivad, oma kombed, isegi oma murrak, mis on väga lähedane liivi dialektile.» (H.K.Pepиx, Книга первая. Moskva, 1914.) 1902. aastal maalis ta sel teemal kaks pilti: «Pooleusuline» ja «Pooleusulised».

Seoses kunstniku teaduslike harrastustega pakub edasiseks uurimiseks huvi veel üks seik. Nimelt võisid N. Roerichil Eestiga sidemed olla tuntud geograafi ja botaaniku, Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikme N. Kuznetsovi vahendusel, kes aastail 1895–1915 oli Tartu Ülikooli professoriks. Kirjalikke, dokumentaalseid tõendeid nende sidemete kohta pole teada, kuid need muudab enam kui tõenäoliseks tõik, et N. Kuznetsov oli abielus kunstniku nõo Maria Roerichiga.

Teaduslike huvide rahuldamise kõrval on Eestimaa pakkunud Roerichile mõndagi ka kui kunstnikule. Keskaegsed arhitektuurimälestised, linnused, raskete tornidega kindlused ja lossid, looduse isepärane põhjamaine ilu, tundmatusse ahvatlevad merekaugused — kõik see on inspireerinud kunstnikku ja andnud külluslikku ainet kujutlusvõimele ka Eesti-aineliste teoste loomiseks. Nõnda maalis N. Roerich 1910. aastal Eestis viibides «Vana kuninga». Poeetilisuse nimel on autor loobunud nähtu dokumentaalsest vahendamisest. Ajalooline ja legendaarne sulavad teoses üheks tervikuks. Hallipäine kuningas seisab kõrgel muinasjutulise linna kohal, vaade suunatud kaugusse. Ometi on äratuntav Toompealt avanev vaade: Oleviste siluett, tornid, teravad tipud, tuulelippudega katused.

Eestis maalitud, kaudsemalt või otsesemalt Eesti muljetest mõjutatud on veel mõnigi N. Roerichi teos. Elu viimased aastad tõid talle mägede meisterliku maalija kuulsuse. Tema loomingulise tee algusest pärineb aga hulk meremotiiviga teoseid, nagu «Õudus», «Mehed mere tagant», «Merelahing», «Põhjalased», «Varjaagi meri», «Laulud viikingist», samuti leidub vastavaid raamatuillustratsioone ja vinjette. Kes kordki on käinud Soome lahe ääres, see tunneb Läänemeres kohe ära Roerichi mereteoste algmaterjali. 1910. aasta Eestis-käigul maalis Roerich tuntud teose «Taga merede on võimukad maad», mille kohta ta ise kirjutas: «See pilt on mulje rannikust. Vastu tuult seisev põhjalanna unistab kaugeist, tundmatuist maist, sellest võluriigist, mis elab inimsüdames.» («Eestimaa».) Samas Haapsalus sündisid ka lõuendid «Hiidude tee» ja «Varjaagi motiiv» ning Roerichi ühe huvitavama seinamaali «Taeva valitsejanna elujõe kaldal» eskiis Smolenski-lähedase Talaškino kiriku tarvis.

Kui mõelda, miks Eesti kunstnikule nii koduseks sai, et ta veel aastate tagant tundis romantilisi mälestusi hinge puudutavat, siis võib üheks põhjuseks pidada asjaolu, et siin kuulis ta esmakordselt põhjamaiseid legende. 1880. aasta lapsepõlvereisist Eestisse kirjutab N. Roerich veel: «Haapsalus paelusid vana lossi varemed. Eriti kiindusime neisse, kui kuulsime legendi poolrusunenud gooti aknale ilmuvast valgest daamist. Skeptikud kinnitasid, et figuuri moodustumine on seotud kuu teatud asendiga, kuid oli tahtmine uskuda, et see pole kuu vastuhelk, vaid valge daam ise, kes enne millegi ebahariliku toimumist nähtavale ilmus. Sel ajal jutustati meile ka lugusid Tallinna iidsetest tornidest, Lode ja Taube lossist. Kõik see oli eriskummaline ning pärast Izvara metsade ja järvede vaikust mühistas ka lahelaine mingit kütkestavat Põhjala saagat.» («Eestimaa».) Muide, sellelt 1910. aasta reisilt jäi Roerichile Eestist mälestus veel ühes seoses. Ta mainib, et nende perekond ostnud Brevern De la Gardie majast oivalist vana mööblit. Ajaks, millest kõneleb Roerich, oli saksa-f si aadliperekonnal Brevern De la Gardie'l Tallinnas ja Haapsalus hulk maju ja raske on kindlaks teha, missugusest just mööbel osteti. On aga teada, et 1910. aasta suvel elasid Roerichid Haapsalus: «Jürgensi suvila Rüütli ja Lossi tänava nurgal», (E. И. Полякова, Николай Рерих. Moskva, 1973.)

Kunstialaste kontaktide püsivusele aitas kindlasti kaasa see, et Eestis elas Peterburi Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi Kunstikooli õppejõude ja vilistlasi, kellega Roerich pidas kirjavahetust — ta oli nimelt aastail 1906–1918 selle kooli direktoriks. «Tallinnas elab mitu Kunstide Edendamise Ühingu kooli endist õpilast. Meenutan neid südamesoojusega ja rõõmustan, kui loen ajalehest nende edusammudest. Õigesti ütleb vanasõna, et sõprus ei roosteta. Olen endistelt õpilastelt saanud teateid kõige erinevamaist maadest. Seejuures olen ikka ja jälle võinud veenduda, et kõik nad meenutavad kooliaega heal meelel.» («Eestimaa».) «Kui kohtate kaastöötajaid Eestist, tervitage minu poolt. Huvitav, kes endistest õpilastest veel elab Tallinnas või Soomes.» (Kiri P. Belikovile 23. I 1939.)

Eesti kunstnikest ja kunstitegelastest õppisid KKES-i Kunstikoolis A. Uurits, A. Jansen, P. Pedajas (kirjanik Peet Vallak), P. Aren, A. Posen (G. Reindorfi abikaasa), pedagoog P. Babajeva. J. Vahtra on kokkupuudete kohta N. Roerdchiga tähendanud: «Pole näinud osavõtlikumat ja heatahtlikumat kunstiõpetajat, kui seda oli Nikolai Roerich. Igas töös, ka kõige halvemas, leidis ta ikka midagi positiivset ja virgutas nõnda ka neid tööle, kes vahest olid usku kaotamas oma võimetesse. [...] Aga õpilastel oli raske maalida nii, nagu maalis Roerich, ja meie murdsime pead, milles seisab tema maalide suur jõud, kuid ei saanud ega saanud selle saladuse jälile.» (Jaan Vahtra, «Valitud tööd». Tallinn, 1961.)

Nähtavasti ei olnud Roerichi kui kunstniku mõju eesti kunstnikele otsene ja silmanähtav. Taotledes äratada ja arendada õpilastes individuaalsust, ei püüelnud Roerich eales väga kindlapiirilise maalikoolkonna loomisele, mis on ka kooskõlas ta enda väsimatute eluaegsete loominguliste otsingute ja teisenemistega. Ilmselt pidas ta otsinguvaimu tähtsamaks kui mingit kindlat laadi ja hoidus vahest teadlikult õpilasi mõjutamast. Nii väidab ka J. Vahtra: «Ta õppeviis oli ilmatu lihtne: määras teema ja kavandi kausta kindlaks, seletas mõne lihtsa sõnaga, mis ja kuidas tuleksid figuurid asetada, lisades juurde, et nii teeks tema isiklikult, kuid igaüks võib teha nii, kuidas talle meeldib.» (Sealsamas.)

N. Roerichi lahkumine läänemaadesse, Ameerikasse, seejärel Indiasse ei nõrgendanud ta sidemeid Baltikumiga. Vastupidi, 1930-ndail aastail need tugevnesid. Märgatavalt aitas selleks kaasa Roerichi-muuseumi loomine Riias ja nn. Roerichi pakti komiteede ja ühingute tekkimine, mis pidid välja astuma kultuuriväärtuste kaitseks sõjaliste konfliktide puhul. N. Roerichi vaated kultuurile ja ta mure kultuuriväärtuste saatuse pärast Teise maailmasõja eelõhtul nähtuvad ilmekalt ka ta isiklikust kirjavahetusest: «On väga veider, et mõnedes maades saadakse kultuuriväärtuste säilitamise pakti mõttest halvasti aru. Asi pole ju selles, kas ühel või teisel maal oma väärtuste eest hästi või halvasti hoolitsetakse, vaid tähtis on ka rahvusvahelisel alusel süvendada üleilmsete aarete hindamist ja kaitsmist. Just praegu on Hiinas purustatud enam kui sada ülikooli ja üldhariduslikku õppeasutust, jaapanlased muutsid Taevatempli kasarmuks ja, nagu kirjutavad ajalehed, purustasid Mingi dünastia suurepärase rajatise. Niisugune vandaalitsemine on lubamatu. Teadku noor põlvkond esimestest kooliaastatest peale, kuidas hoida rahva ühisvara.» (Kiri N. Rootile 17. I 1938.)

Roerichi arusaamad olid lähedased ka eesti kunstnikele. 1938. aastal organiseeriti Tallinnas vastav alaline komitee, mille koosseisu kuulusid E. Taska, A. Starkopf, J. Greenberg, A. Kaigorodov, I. Vasar, A. Tamm ja R. Nyman ning mis seadis oma tähtsaimaks ülesandeks kultuuriväärtuste säilitamise ideede propageerimise. N. Roerich ise märgib sel puhul: «Kuulsin, et Tallinnas moodustati meie kultuuriväärtuste kaitse pakti grupp. See kultuuri Punane Rist on lähedane, või õigemini, peab lähedaseks saama kõigile sajanditele ja rahvastele. Kultuuriväärtuste mitmepoolsel kaitsel ei saa olla mingeid isoleerumisi, võistlemisi ega ärritumisi. Igal rahval on oma ainulaadsed väärtasjad.» («Eestimaa».) Siiski, ka Eestis ei mõistnud mitte kõik N. Roerichi tegevuse edumeelset alget. 1938. aastal ilmus «Päevalehes» A. Ranniti kirjutis «Roerich — poeet», kus autor tutvustab Roerichit kui müstikut, kelle looming on elukauge. Paraku lükkab Roerichi tegevus nii ühiskonna elu kui ka kunsti vallas selle väite küll ümber. Igatahes oli see arusaam ka 1938. aastal üldine. Sama aasta 28. aprillil leiame Tallinna ajakirjandusest teate Roerichi paktiga ühinemise kohta.

Juba kirjavahetuse näol olid N. Roerichi kontaktid Eestiga küllalt mitmekesised. Ta sai kirju poeet I. Severjaninilit, kirjanik V. Guštšikult, kunstnikelt A. Kaigorodovilt ja N. Rootilt1. 1930-ndate aastate teisest poolest sai Eesti Roerichile oluliseks veel ühes seoses. Nondel aastatel ei olnud koloniaalses Indias, kus Roerichid alaliselt elasid, firma «Meždunarodnaja Kniga» esindust. Firma esindus oli aga Tallinnas, ja seal töötas üks N. Roerichi püsivamaid kirjapartnereid P. Belikov. Tema kaudu sai kunstnik üksikasjalikke teateid uutest nõukogude raamatutest ja laskis neid endale saata. «Armas Pavel Fjodorovitš,» kirjutas Roerich ükskord, «aitäh Teile ja Tallinna sõpradele, kes saatsid mulle raamatu «Volga voolab Moskvasse». Mind liigutas väga sõprade osavõtt mu patriootilisusetundeist. Tõesti peame me teadma kõigist edusammudest. Sellised monumentaalsed ehitised nagu raamatus kirjeldatud kanal, kuuluvad küll kogu rahvale, igale venelasele ...» (Kiri P. Belikovile 18. VII 1938.)2

1930-ndate aastate lõpul tärkas N. Roerichil mõte anda Tallinnas välja oma kirjutiste valikkogumik. Sellega seoses kirjutab ta P. Belikovile: «Olen väga rõõmus, et Te asute mu mitmest raamatust koostama üht eesti kirjastuse jaoks. [...] Muidugi, peale täielike artiklite võib olla ka üksikuid mõtteid-tsitaate, sel kombel õnnestub Teil suur hulk mõtteid ära mahutada.» (Kiri P. Belikovile 15. I 1938.) Paraku ei saanud plaanitsetud väljaanne teoks. Kuid töö ei läinud ka päriselt kaotsi. Raamatu koostamise ideest sai alguse Roerichi elu ja tegevusega seotud materjalide kogumine Eestis ning neist on sündinud uurimusi ja artikleid juba nõukogude ajal. Nii on P. Belikovilt ilmunud Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste sarjas (nr. 217, 1968) N. Roerichi trükitud ja käsikirjaliste tööde täielik bibliograafia ning artikkel «Roerich ja Gorki». Koos Leningradi kunstiteadlase V. Knjazevaga tuli Kosel elavalt Roerichi-uurijalt artiklite ja muude tööde kõrval «Väljapaistvate inimeste elu» sarjas N. Roerichi biograafiaraamat. Suure kunstniku 100. sünniaastal on rõõm nentida, et Eestis tema kohta loodud arhiiv on üheks lätteks kunstniku kultuuriväärtuste säilitamise ja rahvuskultuuride suhtlemise teema uurimisel.


1. N. Roerichi kirju N. Rootile säilitatakse ORKA-s.

2. Kunstniku poja Juri Roerichi, 1957. aastal Nõukogude Liitu naasnud tuntud orientalisti kirjad orientalistika-alase kirjanduse tellimustega asuvad TRÜ Teadisliku Raamatukogu käsikirjade osakonnas. N. Roerichi isiklikud kirjad P. Belikovile on Moskvas NSVL Kirjanduse ja Kunsti Riiklikus Keskarhiivis.

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***