Roerich ja Haapsalu

Judith Landau

«Läänlane», nr. 20 (6615), 16. veebruar 1989. a.


Kunstnik, teadlane, filosoof, jurist, ühiskonnategelane ja veendunud patsifist Nikolai Roerich on laialt tuntud nii Nõukogude Liidus kui ka mujal maailmas.

Ometi ei tea kaugeltki kõik, eriti noored, et Roerich on korduvalt viibinud Haapsalus, isegi 1910. aasta suvel Jürgensi suvilas elanud. On ka teada, et just Eesti on inspireerinud Roerichi looma mitmeid maailmakuulsaid maale. Tema pilte on paljudes Moskva, Leningradi, Riia, Gorki, Novosibirski ja välismaa muuseumides. Seda huvitavam on, et väike Haapsalu on koht, kus kunstnik puhkas ja sai ainet siin loodud maalidele, nagu «Merede taga on suured maad» (muide, selle kohta on Roerich hiljem kirjutanud: «See maal on rannamulje. Vastutuult kõndiv põhjamaa naine unistab tundmatutest imemaadest, muinasjutumaast, mis elab inimsüdames» — "Päevikulehti. Eesti", 1937), eskiis «Hiidude teel», «Varjaagi motiiv» ning et siin lõpetas ta maali «Taeva valitsejanna elujõe kaldal».

Otsin vanalinna kitsastel tänavatel maja, kus kunagi elas kunstnik, mida siin tuntakse «Roerichi suvilana» (või «Roerichi villana»). Otsingud viivad Nõukogude ja Wiedemanni tänava nurgale (endine Suur-Lossi 47).

See eramu on ammust ajast olnud Jürgensite oma (ehitatud 1860). Maja on puust, kuid tal on vedanud. Kunstniku siinviibimisest saadik on ta vähe muutunud. Ainult veranda on juurde ehitatud. Põline haapsallane Konstantin Jürgens ja ta väimees Vjatšeslav Sintal võtavad sõbralikult vastu, kutsuvad sisse. Pererahvas näitab maja plaani, näitab tube, kus kunstnik puhkas ja lõi.

Kaks väikest elutuba (Roerich tuli siia suvel koos poegadega). Võõrastetuba, kus kunstnik kohtus kohalike eesti ja vene haritlaste ja kultuuritegelastega. Kontaktid olid üsna tihedad. Palun näidata tuba, kus Roerich maalis (peremees hüüab seda oma ema moodi «kunstniku ateljeeks») Konstantin Jürgens avab ukse. Ehki päev on talvine, lööb päikest täis, suur, kahe aknaga tuba pimedaks. Haapsalu laht on mõne sammu kaugusel. Silme ette kerkivad Roerichi maalide kordumatud värvid. Peremees meenutab, mis ema noist aegadest on rääkinud. Roerich töötas kaua, läks varahommikul lahe äärde. Maalis ka pärast lõunat, kui päike alles hakkas loojuma. Maale kavandas ta aias lehtlas (kahju, et see alles ei ole, nagu paljud teisedki mälestised kunstnikust; neid ei saa ka taastada, pole enam kedagi, kes neid oleks näinud). Nii arvab peremees. «Tulge, ma näitan parki», kutsus ta.

Õigupoolest polegi see park, pigem kolmnurkne lapike maad, kus kasvavad kuused. Mida mõtles kunstnik, kõndides piki Õhtu kallast ja Väikest kallast (end. Vaikne promenaad)? Looduse igavesest ilust, selle päritolust...

Nagu Jürgens oma ema jutu järgi mäletab, käis Roerich koos poegadega, tollal päris lastega, tihti Paralepas seenel või lihtsalt looduses. Mis mõtted tulid kunstnikule männikus, sinitaeva all? Sellest on lugeda «Päevikulehtedes. Eesti.» Ilmselt olid muljed nii tugevad, et isegi Indias elades tuli talle aina meelde siinne elu. Sellest kõnelevad ka siin tehtud maalid.

Roerichi jaoks polnud suuri ja väikesi rahvaid. Ta uuris ühtviisi tõsiselt ja hindas ühtviisi sügavalt inimkonna üldisi kultuurisaavutusi. Suur kunstnik oli väga töökas. Ta pidas lugu teiste rahvaste tööst ja kultuurist. Igal pool, kus Roerich elas, huvitas teda rahva iseloom, ajalugu, kultuurilätted. Ta on öelnud: «Künnimaast mööda sõites panime imeks mingit klaasi- või kivikõlinat. Selgus, et muld koosneb paepurust. Seda, rohkem hämmastusime nähes, et töökate käte all võib ka säärane muld viljakandvaks saada.» («Eesti»)

Maja pole kesklinnast kuigi kaugel. Siinsamas on lossivaremed. Küllap just siin kuulis Roerich varemete vahel uidates legendi Valgest Daamist. Hea haridusega ja mitut keelt valdav Roerich võis selle kohta ka lugeda baltisakslase, tuntud ajaloolase, etnograafi, folkloristi ja arhivaari Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi raamatust «Das Schloss zu Hapsal in der Vergangenhelt und Gegenwart» (1877). «Päevikulehtedes» on lugeda: «Haapsalus köitsid tähelepanu vana lossi varemed. Eriti tähelepanelikult hakkasime neid vaatlema, kui kuulsime legendi Valgest Daamist, kes ilmub pooleldi purunenud gooti aknale. Skeptikud väitsid, et kuu teatud asendi korral tekkisid kuju piirjooned, kuid tahtsime uskuda, et see polnud kuu peegeldus, vaid Valge Daam ise, kes näitab end enne mingeid erilisi sündmusi».

Naaseme majja. Küsin peremehelt: «Kuidas on praegu lood selle säilitamisega, mis on seotud N. Roerichiga, mis on tehtud kunstniku mälestuse jäädvustamiseks?» Mulle vastatakse: »Selles asjas on kokku lepitud. Praegu käib remont maja sees. Välisilme soovitati säilitada. Ta värvitakse roosakashalliks, nagu oli omal ajal».

Koduloomuuseumis on stendil «Haapsalus elanud nimekaid teadus- ja kultuuritegelasi» suur noore Roerichi portree.

Roerichi ideed vaimse täiustumise vajalikkusest, meie kõigi tähtsast osast kultuuriväärtuste säilitamisel ja mälestiste hoidmisel on tänini päevakohased. Niisama päevakohane on tema mõtteavaldus, et igal rahval on ainult talle omaseid kultuuriväärtusi, mida saab tundma õppida ainult selle rahva hulgas elades, tema hingekeeli puudutades. Samuti mõte, et rahvaste muinasmälestiste ja vaimse kultuuri kaitsmisel ei tohi olla rivaliteeti.

Lootkem, et Eesti Muinsuskaitse Selts (just N. Roerichile kuulub niisuguste liitude ja ühingute loomise idee) ja Eesti Kultuurifond teevad kõik võimaliku kunstniku mälestuse jäädvustamiseks ja et majale, kus Roerich elas, pannakse peagi mälestustahvel. Meie võlg kunstniku ees on alles tasumata.

Sel nädalal avati Tallinnas Rahvusraamatukogus Roerichi perekonna elu ja loomingut tutvustav näitus.

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***