Kultuur ja tsivilisatsioon

Rahvusvahelise Roerichite Keskuse asepresidendi L.V.Šapošnikova ettekandest Moskvas 8.-10. okt. 1993. a. toimunud rahvusvahelisel konverentsil teemal «Inimkonna kosmiline evolutsioon «Elava Eetika» õpetuse energeetilise maailmakäsitluse valgusel».

Tõlkinud A. Kello

«Päikesetuul», veebruar 1994, nr. 4 (64)


Tahaksin alguses viidata N.K.Roerichi ütlusele seoses kultuuri ja tsivilisatsiooni mõistega: «Üllatusega tuleb märkida, et need mõisted, olles nii täpselt määratletud sõnade algtüvega, on juba ümber tõlgendatud ja moonutatud. Näiteks peab seniajani enamik inimesi võimalikuks asendada sõna «kultuur» sõnaga «tsivilisatsioon». Sealjuures jäetakse täielikult tähele panemata, et ladina keelsel tüvel «cultura» on sügav vaimne tähendus, samal ajal kui sõnatüvi «civil» on seotud kodanikumõiste ja elu ühiskondliku korraldusega.»

See tsivilisatsiooni ja kultuuri eristamine annab tunnistust sellest, et kultuur on eelkõige vaimne nähtus, samal ajal kui tsivilisatsioon — see on inimese elu korraldus, tema tegevuse ja intellekti mateeria. Samal ajal on kultuur ja tsivilisatsioon omavahel väga tugevalt seotud. Nad on vastastikuses koosmõjus, nagu seda on meie füüsilises diferentseeritud maailmas vaim ja mateeria, mõjudes teineteisele ja energeetilisest suheldes teineteisega. Ühe mõiste asendamine teisega ei ole kahjuliku mõjuta. See viib sageli mitmesugustele teooriatele tuhandeaastasest rahuriigist, igavesti elavatest õpetustest, proletaarsest ja kodanlikust kultuurist.

Kultuur on sündinud kultusest

Üks minu arvates tugevamaid vene filosoofe Nikolai Berdjajev määratleb kultuuri mõistet väga lähedaselt sellele, mis sisaldub « Elava Eetika» õpetuses ja N. Roerichi töödes. Ta kirjutab: «Kultuur on seotud kultusega, ta pärineb religioossest kultusest, ta on kultse diferentseerumise tulemus, selle sisu avardamine eri suundades. Filosoofiline mõte, teaduslik tunnetus, arhitektuur, maalikunst, skulptuur, muusika, poeesia, moraal — kõik see sisaldub orgaanilises terviklikkuses kiriklikus kultuses, selle veel laiendamata ja diferentseerimata vormis. Vanim kultuuridest, egiptuse kultuur, sai alguse templist ja selle esimesed loojad olid preestrid. Kultuur on seotud esivanemate kultusega, pärimuste ja traditsioonidega. Ta on täis püha sümboolikat, temas on antud teise, vaimse maailma mudel.»

Igal kultuuril, isegi materiaalsel, on vaimne aluspõhi, ta on vaimu loomingulise töö tulemus looduse stiihiate üle. Kultuuri ja tsivilisatsiooni allikad on erinevad: kultuurile me omistame need tendentsid, need meie vaimu ja südame saladuslikud liikumised, mis nagu looduslikult lähtuvad meist. Looduslikult, mitte inimõistuse poolt loodult.

Kultuur on alati religioosne. Religioossus on inimese mõtlemise, tema hinge ja südame looduslik omadus. Inimene on oma loomult religioosne, ja kui seda religioossust hakatakse jõuga maha suruma ja inimesest võõrutama, siis ei saa loota häid tulemusi.

Just see looduslikkus viib mõtte sellele, et kultuur on vaimu iseorganiseeruv süsteem. On selline teadus nagu sünergeetika, see alles hakkab arenema. Sünergeetika tegeleb bioloogiliste struktuuridega. Esiteks on selline iseorganiseeruv süsteem alati avatud süsteem. Mida see tähendab? Need on süsteemid, mis astuvad omavahel energiavahetusse. Kultuur on süsteem, milles selgelt väljendub energiavahetus ja kui seda ei toimu, kultuur hukkub, sest lõppkokkuvõttes kultuur — see ongi vaimu energeetika.

Teine sellesama vaimu iseorganiseerumise tunnus on algne kõrvalekaldumine tasakaaluasendist. Mistahes iseorganiseeruv süsteem saab alguse tasakaaluasendist kõrvalekaldumisest. See tasakaaluasend võib muutuda kahel viisil — energeetilise mõjuga väljastpoolt või siis mingi stabiilse süsteemi sees kulgeva energeetilise protsessi tõttu. Sellega algab uue süsteemi iseorganiseerumine.

Ja veel — küberneetikas tuntud teoreem, mis ütleb, et mingit iseorganiseeruvat süsteemi saab modelleerida ainult sellest astme võrra keerulisem süsteem.

Kultuur on seotud kosmose vaimseste hierarhiatega

Kõrvuti objektiivsete energeetiliste protsessidega, mis leiavad aset igas isereguleeruvas süstemis, sealhulgas kultuuris, toimuvad sellele kultuurile ka kosmose hierarhilised vaimsestatud struktuurid. Nende vahel on väga tihe side — üks ei eksisteeri ilma teiseta. Ja sellepärast on kultuur üheks inimkonna evolutsiooni aluseks, energeetika aluseks, mille abil inimene läbib evolutsioonikoridori.

N. Roerich kirjutab, et kultuur on elu sügavaim alustugi, mis on ühendatud evolutsiooni hierarhiaga kõrgeimate hõbedaste niitide abil.

Rääkisin juba sellest, et oma olemuselt on kultuur religioosne, olemuslikult looduslik, seotud eelkõige kosmose hierarhilise struktuuriga. Sellised kosmilise evolutsiooni mõisted nagu ilu, tuli, südame energia, toidavad kultuuri ja seeläbi erineb kultuur tsivilisatsioonist, mis tegeleb mõneti teiste, materiaalsete küsimustega. Nimelt sellises kultuuri energeetilises väljas võib avalduda tõeline kosmiline looming. Ja maiste inimese seos jumal-loojaga juhatabki teda kosmose tähtederuumi evolutsioonilisele teele.

Selline mõiste nagu armastus on üks kultuuri evolutsioonilisi alustugesid. Kui Kristus tuli meie ajaarvamise esimesel sajandil armastust kuulutades, siis kuna inimkind selle ajani sellist armastust oma ligimese vastu aga polnud tundnud, sisenes see mõiste eelkõige varase inimkonna kultuuri energeetilisse välja.

Ilma kultuurita maa hukkub kõrgemate vibratsioonide väljas

Ja lõpuks väga tähtis moment, mis eristab kultuuri tsivilisatsioonist, on kultuuri side kõrgemate maailmadega, maailmadega teises dimensioonides. Kultuur ei saa eksisteerida ilma kõrgemate sidemeteta. See kultuur, mis meil praegu on, ei ole kultuur. See on kultuurist lahusolev olukord, sest viimastel aastakümnetel lõhuti kultuuri side kõrgemate maailmadega. Selline kultuuri valdkond nagu kunst ei saa eksisteerida ilma sidemeta kõrgemate maailmadega. Meie kunstnike parimatel töödel kajastub kõrgemate maailmade vastuhelk. Nimelt kultuur on see energeetiline mahuti, millest saab alguse meie side teiste maailmadega.

Ja kõik see koos kujutabki endast vajalikku energeetilist alust, millele võivad toetuda praegu maale lähenevad energiad, peenemad, kõrgeimate sageduste ja tohutu pingega vibratsioonid. Ja kui inimene ei kujunda endale kultuuri abil energeetilist kanalit — sest need energiad peavad läbi meie minema, siis omandavad need energiad purustava iseloomu.

Energeetilise padja loomine ja osavõtt sellest on üks uute energiate vastuvõtu teedest, mis on vajalik meie planeedi üleminekuks uuele evolutsioonispiraalile. Muidu toimub plahvatus, meie planeet hukkub.

Ma tahan öelda, et pole lihtne olla kultuurne inimene. See on erakordselt raske. Kultuur — see ongi areng meie arusaamise järgi. Vaim püüdleb mateeria peenendamise vaimsestamise poole, kuid mateeria on inertne, ta hakkab vastu. Ta ei taha loobuda mugavast positsioonist, millel ta asus. Ja nimelt see võistlus leiab aset igasühes meist. Ja meie püüdlustes kultuuri poole peitub meie võit omaenda mateeria, selle inertsuse, oma laiskuse, oma uudishimu, teadmishimu ja paljude teiste asjade üle.

Te arvate, et olla kultuurne inimene, see tähendab koguda teatud hulk informatsiooni? Muidugi mitte! See informatsioon on vajalik, kuid vajalik on süntees, loominguline protsess, mis töötab läbi seda informatsiooni, aitades kaasa sellele, et see informatsioon teist läbi läheks ja teis tekiks loodusliku kultuuri protsess. N. Roerich kirjutab: «Vähesed saavad aru, et kultuur kui selline helendub vaid üksikutel mäetippudel. Ja teed nende inimvaimu tõusu paleede juurde on erakordselt rasked. Ja kes teab, võib-olla praegu veel raskemad kui mõnel mineviku ajajärgul».

Kultuur ise on hävimatu — võib hävitada ainult selle materjaalse väljenduse

Veel üks moment, mis eraldab kultuuri tsivilisatsioonist: kultuur ise on surematu, hävimatu. Võib hävitada kultuuri materiaalse väljenduse, kuid sellega koos eksisteerib ka selle vaimne väljendus, mis on lahumatu meie energeetikast. Me hävitame vahel terve rahva kui kultuuri kandja ja näib, nagu oleks me lõpuks sellele kultuurile lõpu teinud. Siis, äkki, saabub aeg ja see kultuur sünnib uuesti.

Kaasaegset etappi peame me ilmselt kultuuri ja tsivilisatsiooni lahknemise etapiks. Kuid varasematel perioodidel moodustasid kultuur ja tsivilisatsioon sünteesi. Näiteks oli esimene mõtlemise ja tunnetamise viis mütoloogiline, terviklik, sünteesiv. Hiljem me diferentseerisime kõik, jagasime eri riiulitele ja unustasimegi nad sinna. Nüüd seab evolutsioon meie ette sünteesivajaduse veidi teisel, kõrgemal tasandil. Päris alguses kultuur ja tsivilisatsioon justkui kujunesid koos. Ei olnud vahetegemist. Selliseid näiteid leiame palju etnograafiast, rahvaluulest, isegi mütoloogiast. Inimkonna esimene elukorraldus oli sugukondlik. Ja igal sugukonnal oli oma jumalus. Ilma jumaluseta sugukond ei eksisteerinud. Kui ütleme, et sugukond on tsivilisatsiooni kategooria, mis puudutab inimühiskonna elu korraldust, siis jumalus — see on kultuur. Sel ajal oli neid mõisteid väga raske lahutada.

Mis aitas kaasa tsivilisatsiooni ja kultuuri lahknemisele?

Esimene tegur, mis hakkas lahku viima kultuuri ja tsivilisatsiooni, oli inimese eraldumine loodusest. Algne inimkond oli seotud oma planeedi loodusega, arenes välja selles looduses, tunnetas selle looduse rütmi ja elas selles. Niipea kui loodus hakkas eemalduma kultuurist, hakkasid tsivilisatsioon ja kultuur hargnema eri suundades. Nii imelik kui see ka pole, aga sellele hargnemisele aitas kaasa selline institutsioon nagu kirik. Kiriku institutsioonis sisaldus õieti kaks alget: kultuuri alge — õpetus kõrgemast, side kõrgemaga, ja tsivilisatsiooni alge — kui kirik hakkas sekkuma ilmalikesse asjadesse. Ja sellega võõrandusta ka kultuurist. See niinimetatud kaasaegne jumalata tsivilisatsioon kasvas tegelikult välja kiriku positsioonist. Teiseks aitasid tsivilisatsiooni ja kultuuri eraldumisele kaasa koloniaalvallutused. Millisel viisil see, mis oli euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri poolt loodud koloonias, mõjutas euroopa tsivilisatsiooni ennast? Koloniaalvõimu ajal vallutajad, kes tulid näiteks Indiasse, pidid tegelikult juhtima neid maid. Nad ei olnud oma kultuuri kandjad, järkjärgult nende kultuur hääbus ja tekkis tsivilisatsioon. Mitte kultuuri alusel — sest inimkonna varasem ajalugu tõestab, et tsivilisatsioon saab tekkida ainult kultuuri energeetilises väljas. Kui kultuuriväli puudub, siis siin tekib selline puhas tsivilisatsion, mis hakkab mõjutama ka metropoli. Sealt ka arusaam: meie saame elada ilma jumalata, meie saame elada ilma kirikuta, kuigi ka kirik läks juba sõjaväe ees.

Kapitalistlike riikide religioonita tsivilisatsioon ei saa olla meile eeskujuks

Need momendid tõidki meid kultuuri ja tsivilisatsiooni suure võõrandumise ajajärku, kulminatsiooni, mis väga teravalt seab meie ette sünteesi, tsivilisatsiooni ja kultuuri kõrgemal tasandil taasühinemise probleemi. Tsivilisatsiooni energeetika ise sunnib meid sellele, sest kapitalistlike riikide tehnogeenne, religioonita, vaimsuseta tsivilisatsioon ei saa olla meile eeskujuks. See kannab endas kriisi elemente. Sel tsivilisatsioonil ei ole tulevikku.

Oli 1917. aasta. Me lõime uue ühiskonna, uue inimese. Me lõhkusime oma vaimse, traditsioonilise kultuuri, s. t. lõhkusime riigi enda evolutsioonilise aluse. Ja me võtsime eeskuju kodanlikust tsivilisatsioonist — me ei mõelnud välja uut tsivilisatsiooni. Me tõime ta siia, me kritiseerisime, me piitsutasime teda jne, kuid me elasime selles tsivilisatsioonis. Meie tsivilisatsioon lagunes ja mitte sellepärast et temas oli vähe sotsialistlikke elemente või olid mingid sotsialismiga seotud moonutused, vaid et ta oli liiga kodanlik. Tegelikult oli see tsivilisatsioon, mille me lõime, maailma kodanliku tsivilisatsiooni energeetilise ahela kõige nõrgem lüli. Ja me varisesime kokku. Tähendab — meie järel varisevad kokku kapitalistlike riikide tsivilisatsioonid. Te näete veel seda protsessi. Ja mida me praegu teeme? Me otsime, millega asendada seda, mis on lõhutud. Ja jällegi me pühime välja vaimse kultuuri. Me viskleme kord tagasi minevikku maskeraadikostüümides, kord jällegi sellesama lääne kodanliku tsivilisatsiooni poole.

Väljapääs kultuurilisest kriisist

Kuid samal ajal — et minu ettekande lõppu ei jääks nii pessimistlikku nooti — kusagil kõrval kujunevad ilma kära ja laadata, ilma massikultuuri ja unistusteta helgest tulevikust ja magusast elust, millest on praegu haaratud noorte venelaste süütud ajud, tõeline rahvusliku vaimse kultuuri väli. Kultuuri, mille on loonud suur hulk välismaal elavaid vene filosoofe. Ja lõpiks, nagu kindel kalju seisab «Elava Eetika» õpetus, näidates meile teed, kuidas ja millise tsivilisatsiooni peame üles ehitama, millised on sünteesi teed ja väljapääsud kultuurilisest kriisist, millisse oleme sattunud mitte oma soovi järgi. 1926. aastal me hülgasime selle tee, mis meile oli pakitud, uue tsivilisatsiooni tee, mille aluseks on meie vaimne kultuur. Nüüd peame nähtavasti samuti seadma oma ülesandeks vaimse kultuuri arendamise ja kaasaaitamise sellisele sünteesile, mis ainsana omad meie maa jaoks perspektiivi väljuda sellest majanduslikust, tegelikult küll pigem vaimsest kriisist. Ja kui meie riigijuhid saaksid aru, et meil on mitte majanduslikud, vaid vaimsed raskused, oleks kõik hoopis teisel rajal.

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***