Ajalooline protsess kui kosmiline nähtus

Ljudmilla Šapošnikova

«Päikesetuul», aprill 1995, nr. 8 (92)


Elava Eetika raamatutes on toodud palju huvitavaid mõtteid ajaloolise protsessi kohta. Kui me seda protsessi valesti mõtestame, avaldub see kohe meie elus, sest ajalooline protsess on mitte üksnes inimkonna kosmilise elu, vaid ka meie maise elu tuum.

AJALOO TÕEPÄRASE MÕTESTAMISE KOLM VOOLU

Paljude aastakümnete jooksul oli meil ainukeseks lähtekohaks ajalooline materialism, mis pidas ajaloolise protsessi aluseks tootmisviisi, tootmissuhteid ja klassivõitlusega seotud tegureid. Kõik ülejäänu nagu inimvaimu rikkused, side kõrgemate maailmadega (kuigi see mõiste oli selle teooria loojatele tundmatu), kultuur ja kõik muu kuulutati pealisehituseks. Lühidalt, ajalooline materialism pöööras kogu ajaloolise protsessi mõtestamise pea peale.

Kuid 20. sajandil leidsid otsekui põranda all aset protsessid, mis praeguseks on tõusnud pinnale ja milles me kõik osaleme. Rida teadlasi on juba tajunud, et eelkõige tuleb üle vaadata ajaloolise protsessi mõtestamine. Geniaalne Vernadski kirjutas selle kohta: «On raske öelda, kas meil õnnestub kauaks ellu jääda, püsides vana aja teaduslikel saavutustel Kosmose teadusliku mõtestamise põhjaliku uuenemise tingimustes». Ta nägi, et Universumi uus mudel, mis tekkis teaduse plahvatusliku arenemise tulemusel, toob nii või teisiti teatud muudatused ka nn. ühiskonnateadustesse.

Võib eristada kolme voolu, millised töötasid üheaegselt ajaloolise protsessi tõepärase mõtestamise küsimusega:

1) Terve rida eesrindlikke, esmajoones vene teadlasi: Tsiolkovski, Vernadski, Tšiževski — kellega liitus prantslane Teilhard de Chardin. Nad vaatasid seda probleemi kosmilisest vaatepunktist lähtudes.

2) Terve grupp vene poeesia nn. hõbedase ajastu (19. saj. lõpp ja 20. saj. algus) filosoofe: Florenski, Berdjajev, Bulgakov jt. — ajastu , mIs oli ühtaegu filosoofia kuldne ajastu. Ka nemad lõid uue pildi Universumist.

3) Elava Eetika õpetus, millest me praegu avalikult ja selgelt räägime. Vernadski kirjutas: «Mõista teaduslikult — tähendab asetada nähtus Kosmose reaalsuse raamidesse. Ühtki nähtust Maal, mis ei ole asetatud Kosmose reaalsuse raamidesse, ei ole meil võimalik õigesti mõtestada ega mõista. Mitte ühtegi.» Temale kajas vastu N. Roerich, kes oli oma teostes kirglik Elava Eetika ideede propageerija: «Paremad mõistused pööravad tähelepanu kosmiliste jõudude koosmõjule rahvaste maiste saatustega.»

AJALUGU KUI LOODUSLIK NÄHTUS

Kõik kolm voolu tulid ühisele järeldusele, et ajalooline protsess on looduslik nähtus. See ei allu väljamõeldud seadustele, mida esitavad ajaloolise materialismi loojad. Ei ole olemas ühiskonnateadusi. Kui teatus muutub ühiskonnateaduseks, muutub ta inimese enda jaoks viljatuks. Kuid ajalooline protsess sõltub inimesest suhteliselt, esmajoones vaba tahte, valikuvõimaluse plaanis. Kosmos, kosmiline energia pakub teatud võimalused, millest meie valime selle või teise. Sel ajal kirjutas Tsiolkovski Universumi tahtest, mingist imelikust jõust, millele inimkond allub, millele ta kajab vastu igas oma tegevuses. Ta kirjutas nii Kosmose kui Maa elektromagnetilisest elust, sellest, et inimene on Kosmosega seotud, et ta on Kosmosega ühtne. Koos Vernadski ja Tsiolkovskiga püüdis loodusteaduse seisukohalt selgitada ajalugu ka Tšiževski. Ta joonistas tohutu hulga ajaloolise materjali alusel välja kõverad, mis seostavad meie maist inimtegevust Päikese aktiivsuse ja päikeseplekkide tekkega. Ta avastas selles teatud regulaarsuse, umbes 11-aastase tsükli, milles on kolm perioodi: esimene on passiivne, teine — ettevalmistus aktiivseks tegevuseks ja kolmas — aktiivse tegevuse periood, mille kestel toimuvad revolutsioonid ja nihked, mis kujundavad uusi ajajärke, uut mõtlemist, uusi filosoofilisi süsteeme. «Eksisteerib mingi ebamaine jõud, mis mõjub inimühiskonna arengule väljastpoolt. Päikese ja inimtegevuse üheaegne võnkumine on selle jõu parimaks tõendiks», — kirjutab Tšiževski.

MÜTOLOOGIA — SÜNDMUSED TEISEST REAALSUSEST

Kui me vaatame eriti Indias, Hiinas jt. Idamaades loodud ajalookroonikaid, leiame neis tingimata mütoloogilise eessõna, nn. mütoloogilise ajaloo. See on mütoloogiliste sündmuste kirjeldus, mis selles ruumis mingis kauges kummalises ajas aset leidsid. Teadlased on seda siiani pidanud kroonikakirjutajate meenutuseks mingitest müütidest, mis on mõeldud sissejuhatuse huvitavamaks muutmiseks, millel aga tegelikkusega ei ole midagi ühist. Tegelikult aga hakkame me juba praegu pidama seda mingiks reaalsuseks.

Mütoloogias on üks huvitav mõistatus. Rääkides sellest, et meie ajalugu algab mütoloogiast (sellest kirjutavad paljud vene filosoofid), peab märkima, et me ei leia nende nähtuste kujunemise kohta mingeid maiseid jälgi. Mütoloogia on nagu kusagilt tulnud tohutu informatsioonikülv Maale. Ka ei leia me jälgi, mis oleksid seotud selle informatsiooni vastuvõtmise tasemega, rahva ja tema teadvuse arengutasemega ajal, mil see mütoloogia tekkis.

Mütoloogia kandis endas teist reaalsust kui ajalugu ise. See leidis aset teises aegruumis. Selle sakraalsetest ja kosmogoonilistest sündmustest osavõtjad omasid teisi võimalusi, milliseid Maal ei ole. Praktiliselt võime me öelda, et mütoloogia on teisest maailmast pärit reaalsus, informatsioon sealt. Berdjajev kirjutab selle kohta: «Kõikide legendide ja müütide religioosne tõde seisneb mitte selles, et nad annavad mingi teadusliku või ajaloolise teadmise, mis võiks konkureerida kaasaegse ajaloo, geoloogia, bioloogiaga jne., vaid selles, et nad avavad sümboolselt mingid süvaprotsessid, mis toimuvad väljaspool neid piire, mis eraldab meie aega teisest tegelikkusest.»

JUMALAD HUKKUVAD RASKES MAISES ENERGIAS

Kuidas see kõik toimub? Mõte seisneb selles, et meie füüsilise maailma evolutsioon saab alguse involutsioonist. Passiivne, raske mateeria ei saa areneda, kuni sellesse ei ole sisenenud Vaimu säde, nn.jumalik säde. Meie jaoks on see isikustatud mingis kõrges Olevuses. Kui selle Olevuse energia puutub kokku mateeriaga, algab meie evolutsioon. Kuni seda Vaimu sädet ei ole, püsib mateeria uinunud vormis. Aga see Vaimu säde, mis mateeriasse siseneb, toob kaasa informatsiooni. Mütoloogia kujuneski sellisel viisil. Sellepärast näeme me mütoloogias põhiliselt nähtusi teisest reaalsusest. Seal on võimalik lennata, võib muutuda ühest olekust teise, seal saab teha seda, mida meie nimetame imeks. Nimelt see moment ongi meie ajaloo alguseks. Eraldada see osa meie ajaloolise protsessi käsitlusest, muuta ajalugu tootmisvahendite ajalooks on äärmine võhiklus. Sest kõik meie maailmas allub suurtele Kosmise seadustele.

Involutsioon, mis sai alguse inimeksistentsi koidikul, teadvuse esilekerkimisel, kestab pidevalt edasi. Regulaarselt pöörduvad meie kolmemõõtmelisse mitte väga kergesse ega peende maailma kõrged Olevused, kes mõjutavad palju rohkem ajaloolist protsessi kui tootmisviis või klassivõitluse vormid. See protsess on tõesti teadlik, sest need Olevused ohverdavad teadlikult oma arengu, aeglustavad seda, et aidata inimkonnal edasi jõuda. See kõrge Olevus, kes meie religioosses etekujutuses on jumalik Olevus, Jumal, kaotab meie mateeriasse laskudes oma jumaliku energia ja lakkab olemast Jumal selles mõttes, millest ma rääkisin. Ja Jumalad hukkuvad selles raskes maises energias. Tihedates atmosfäärikihtides põlevad nende valged tiivad ja nad muutuvad surelikeks ja patusteks ehk Maole alluvateks inimesteks. Madu on mateeria sümbol, mille nad peavad uuesti võitma. Jumalad surevad, et oma pikal täiustumese teel sündida uuesti nendes, kelle pärast nad laskusid kaduvasse — meie pärast. Mütoloogia kujutab lõputut loomingulist evolutsiooni Jumalate huku ja ülestõusmisena. See idee läbib ka N. Roerichi loomingut. Üks tema maalidest, «Müsteeriumi sünd», vastab täielikult sellele ideele.

KÕRGED OLEVUSED RAJAVAD ENERGEETILIST TUNNELIT

Kui Jumalad hukkuvad, s.t. muutuvad inimesteks (sest meie Maal saab käia ainult inimene, mitte Jumal), siis need Olevused ehk inimesed omavad konkreetset ajaloolist eesmärki. Need in poeedid, filosoofid, riigijuhid, väejuhid. Ühed nendest on tõusnud kõrgele kohale ja igast küljest nähtavad, teised aga tegutsevad tähelepandamatult omas suunas. Kuid kõigil neil on oma missioon. Minu arvates on nende inimeste peamiseks iseärasuseks nende võime edestada oma aega. Näiteks selline isiksus nagu Akbar, India imperaator 16. sajandist, edestas oma aega hämmastavalt. 16. sajand oli religioosse sallimatuse aeg. Akbar aga, olles sünnilt muhameedlane, loobus islami kuulutamisest riigiusundiks kõikide religioonide ühendamise, religioosse sallivuse nimel. Ja 1947. aastal, mil India saavutas sõltumatuse, kuid seal puhkesid verised religioossed kokkupõrked, lehvis Akbari lipp nende kohal, kes lepitasid hindusid ja muhameedlasi selles vennatapusõjas. See oma aja edestamine meenutab inimest, kes rajab energeetilist tunnelit meie evolutsioonis. Nii või teisiti liigume me kosmilises koridoris, kuid see ei teki iseenesest, samuti ei suuda me seda oma energiaga luua, selleks on meie energia liiga madal. Ma ei alahinda inimkonda, kuid me peame vaatama asjadele reaalselt. Ja need kõrged Olevused rajavad seda tunnelit teatud suunas, teatud eesmärgiga. Sellega ongi seotud oma aja edestamine.

Teiseks need inimesed jätavad jälje mitte ainult ajalukku, vaid ka rahva mällu. Ajaloos ei oska me sageli nende tegevust seotada kosmillise protessiga, rahva mälus aga säilivad nad legendide, igat liiki juttudena. Indias on eriti tuntud Akbar, Inglismaal kuningas Arthur jne. Meil on selliseks kujuks Radoneži Sergius.

Kolmandaks- maises plaanis tegutsedes nad nagu programmeeriksid ajalugu paljudeks sajanditeks ette. Vaatame sellist isiksust nagu Jeanne d`Arc. Me siiamaani arvame ta lihtsalt ajalooliste isikute hulka ega mõtle selle üle, kuidas 17-aastane karjatüdruk, kes kuulis hääli, ruttas päästma Prantsusmaad, võitis Prantsusmaale kätte sõltumatuse ja põletati siis tuleriidal «tänulike» kaasmaalaste poolt. See aga on tavaline variant — kes lüüakse risti, kes põletatakse tuleriidal. Ilma Jeanne d`Arc'ita ei oleks Prantsusmaa Saja-aastases sõjas saavutanud iseseisvust, sest Inglismaa oli siis juba suurema osa Prantsusmaast vallutanud. Sõltumatuna saavutas Prantsusmaa aga sellise tugevuse, et Teises maailmasõjas suutis ta olla peamiseks vastupanukeskuseks saksa vägede pealetungile Euroopas. Kui mitme sajandi järgne mõju!

Neljandaks need Olevused nii öelda sekkuvad ajalooprotsessi. See sekkumine on aga väga ettevaatlik, et ei rikutaks karmaga seotud tegureid. See oleks juba kosmilise seaduse rikkumine. Kirjandusest on teile ilmselt tuttav St. Germain, kes Prantsuse revolutsiooni eel hoiatas Prantsusmaa kuningat Louis XVI ja kuningannat Marie-Antoinette`i, et nad leevendaksid valitsemisrežiimi. See oleks talle peaaegu elu maksnud. Seda hoiatust ei võetud kuulda ja kahe aasta pärast maksis kuningapaar oma peadega. Ajaloost on teada, et niisamuti hoiatati ka Hitlerit ja Napoleoni sõjakäigu eest Venemaale, kuid neidki hoiatusi ei võetud kuulda. Teise maailmasõja eel hoiates J. Roerich Roosevelti, USA presidenti, ja soovitas sõlmida liidu Venemaaga. Kuigi Roosevelt`i imestus selle kirja üle oli suur, võttis ta soovitust siiski kuulda.

Veel ühest hoiatuskatsest meie lähimas minevikus. Te teate, et kui Nikolai ja Jelena Roerich 1926. aastal Moskvasse tulid, tõid nad kaasa raamatu «Kogukond» käsikirja. See oli raamat-hoiatus. Selles räägiti, et uus Venemaa loob kogukondliku riigikorra ja sellesti, kuidas luua kogukonda. Mitte materiaalsel baasil, see on mittevajalik ja viljatu variant, vaid kogukond peab rajanema vaimul, kultuuril, ilul. Meil keelati isegi «Kogukonna» trükkimine. Valik pakuti, valik ka tehti. Selle tulemused on meile näha.

Need inimesed kannavad endas Kosmose tahet.

JÄRGIDA KOSMILISE MAGNETI RÜTMI

Tsiolkovski järgi eksisteerib Kosmoses kõige olulisem struktuur — kosmiline magnet. See on praktilliselt Universumi aura. Sellel magnetil on rütm, mis ongi see tingimus, mida järgides me toimime kooskõlas kosmiliste seadustega. See on kosmiline mõistus, teadlikkus sellest kosmilisest mõistutest. See kosmiline magnet on energeetiline ja vaimne struktuur, mis kontrollib mitte üksnes Universumi elu tervikuna, vaid ka iga planeedi elu, kaasa arvatud Maa oma. Seda rütmi ignoreerides võtame endalt võimaluse järgida kosmilisi seadusi ja tegutseda õigesti ajaloolises protsessis. Meid on alati hukutanud võhiklus, kui me ei tunne kosmilist magnetit ega selle rütmi.

Mida kujutab endalt see kivi? See on meteoriiditükk, pärit Orioni tähtkujust. Seal asub meie Universumi energeetiline süda. Selle kivi põhiosa asub ühes Õpetajate aashramidest, selle tükid aga antakse inimestele, kes oma kosmilise missiooni poolest on seotud Õpetajatega. Seda kivi iseloomustab mitte ainult tugev kiirgus, vaid võime säilitada kosmilise magneti rütme. Kui Jelena Roerich nõustus Õpetajate poolt korraldatud katsega, mida ta kirjeldab raamatus «Uue maailma künnisel», oli kivil selles oluline osa. Kivi on vahendajaks kosmilise rütmi ja Õpetajate ning nendega seotud inimeste vahel. Õpetaja ütles: «Kivi lebab padjal, mis asub marmorist alusel ja on ümbritsetud liitiumiga. Sealt täidab selle rütm vaikides ilmaruumi. Hoiukoht asub sügaval mägedes. Paljud ei aimugi, kuidas nende une ajal Valge Vennaskond liigub galeriides öisel valvekorral.» N.Roerichi maalil «Mägede aare» näete te esiplaanil suuri kristalle, millel on oma energeetiline roll. Eemal seisavad Õpetajad ja tagaplaanil võib näha seda kivi. Siin toimubki kooskõlastamine kosmilise magneti rütmiga. Tšiževski tundis Päikese rütmi, kuid Päikese rütm on seesama kosmilise magneti rütm, sest Päike on meie planeetidesüsteemi süda, kosmiline magnet on aga kogu Universumi süda.

Lõpuks tahan räääkida kõrgemate maailmade mõjust. Te teate, et evolutsioon toimub energiavahetuse abil, et toimub horisontaalne energiavahetus meie vahel, vertikaalne energiavahetus meie ja näiteks Päikese vahel. Ja on sisemine energiavahetus meie ja teiste, kõrgemates mõõtmetes maailmade vahel. Ilma nende kõrgemate maailmadeta oleks meie elu mõeldamatu. Une ajal me lävime nende kõrgemate maailmadega ja saame sealt energiat, mille abil päeval töötame. Kui inimene ei saa magada kolm kuud, ta sureb energiapuudusest.

TAEVARIIK MAA PEAL EI TEOSTU IIAL

Sellega seoses on veel palju probleeme, kuid peatun ühel neist — vabadusel. Vabadus on eelkõige vaimne nähtus, nagu öeldakse — taevane vabadus. On olemas ka maine vabadus. See taevane ja maine vabadus on omavahel tihedalt seotud ja mõjutavad teineteist. Meie sisemine vabadus on vaimne vabadus, sest iga vaimne areng püüdleb vabaduse poole. Väline vabadus — see on meie inimühiskonna vabadus. Määrav on alati taevane, meie sisemine vabadus, mis meis elab, sest me oleme vabad sedavõrd, kuivõrd me oleme vabad sisemiselt. Kusagilt meile kingitud vabadus, ma mõtlen sotsiaalset vabadust, ei too meile midagi head, kui me sisemiselt selleks vabaduseks valmis ei ole. Praegu võime seda meie maal jälgida, kuidas vabadus, milleks me valmis ei ole, on muutunud kõikelubatavuseks, selle tase on aga vastavuses igaühe teadvuse tasemega. Ja selle vabaduse tulemusi võime näha televiisoriekraanidel ja igapäevases elus. Kui kaob õige suhe sisemise ja välise, taevase ja maise vabaduse vahel, tekkivad igasugused moonutused. Kõige traagilisem neist, mis meil praegu avaldub, on püüd ehitada taevariiki maa peale.

Igas ajaloolises protsessis on ajaloolised eesmärgid, mis on teostatavad meie kolmemõõtmelises maailmas. On ka ajaloo-välised eesmärgid. Eksisteerib ju terve ahel erinevates mõõtmetes maailmu, ja meie asume samuti selles ahelas. Kui me saavutame teatud arengutaseme, läheme üle teises mõõtmes maailma, milles eneseteostuse võimalused on suuremad kui siin maailmas. Nii et see taevariik või helge kommunistlik tulevik või maine paradiis või kuldne ajastu — see kõik on informatsioon ülevalt ja siin ei teostu ta kunagi, kuidas me ka ei püüaks. Sest see on ajaloo-väline, teises mõõtmes maailma eesmärk. Kui me aga hakkame seda teostama siin ja meil sellest midagi välja ei tule, siis ütleme, et idee on vale, see tuleb kõrvale heita. Nii tehes me eksime tuhandekordselt. Vaadake kristlikku religiooni. Ega te ei taha öelda, et see kristlus on täitnud oma maise ülesanda. Tal ju ei olnudki seda maist ülessanet. Need kümme käsku ei ole senini inimesteni jõudnud. Seniajani voolab veri, võimutseb vihkamine ja armastust ligimese vastu in raske leida. Aga ega see, et me ise ei ole suutnud seda teostada, ei tähenda, et idee oleks vale. Idee on hea, aga me peame teadma, kus on seda võimalik realiseerida. Nii nagu ka seda taevariiki. Seda arvestades võime mõtestada kogu oma olukorda ja mõista, et ideedega mängida ei tohi. Eriti sellistega, mis tulevad informatsioonina kõrgematest maailmadest.

Ajaloolasena püüdsin ma mõtestada ajaloolist protsessi, võttes arvesse viimase aja teaduslikke saavutusi ja Elava Eetika õpetust, ja tulin järeldusele, et me ei saa seniajani aru, mis on ajalooline protsess. Tootmisviisil ei ole sellega midagi tegemist. Kõige määravam osa selles on inimvaimu energial ja selles kosmilisel energeetilisel struktuuril, mis kõike juhib.

Lühendatult Rahvusvahelise Roerichite Ühingu asepresidendi L.V.Šapošnikova ettekandest 1994. a. oktoobris Moskvas toimunud rahvusvahelisel ühiskondlik-teaduslikul konverentsil teemal «Nikolai Roerichi filosoofilis-kunstiline pärand ja kaasaegse tsivillisatsiooni probleemid».

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***