Jelena Roerichi kirju kunstist ja luulest

Tõlkis Milvi Aasaru

«AVAneMINE», nr. 1. november 1995. a.


5. oktoober 1955 sai Agni Jooga Ema maise teekonna viimaseks päevaks. Ta suri Ida-Himaalaja nõlvadel, väikeses India linnakeses Kalimpongis.

Enne seda aga oli pikk, mõtestatud elutee, täis vaimse teerajaja püüdlusi.


Jelena Ivanovna Roerich sündis 12. veebruaril 1879 Peterburi aadliperekonnas, mille emaliin ulatus Goleništševite-Kutuzovite iidsesse sugupuusse. 1901 abiellus ta tuntud kunstniku Nikolai Roerichiga.

Selle sajandi algusaastatesse langeb tema sügavama huvi ärkamine Ida õpetuste, eelkõige «Aasia südame» — Ida püha maa ja üldinimliku vennaskonna asupaiga — Šambala vastu. 1923-1928 viibis perekond ekspeditsioonil Ida-Himaalajas, pärast seda sai nende elupaigaks Kulu org India põhjaosas. Siin pani Jelena Roerich kirja oma 14 raamatust koosneva eetilis-vaimse õpetuse — «Agni Jooga» ehk «Elav Eetika». Peale selle on ilmunud ka 3 köidet (ligi 1500 lk.) tema vaimlis-filosoofilist kirjavahetust, millest mõned killud täna ka teieni jõuavad.

Jelena Roerichi elu ja tegevus kujutab endast uut tüüpi arsti-loodusuurija tööd, kes viis läbi unikaalse ellujäämise eksperinemdi kogu oma eluga. Inimkonna suured õpetajad, Himaalaja mahatmad, kelle juhendamisel Jelena saigi Tule Õpetuse, nimetasid teda «Agni Jooga Emaks», aga Nikolai Roerich, soovides rõhutada, et selliste inimeste najal Maa seisabki, nimetas teda «Maailma hoidjaks».

Jelena Roerichi kirjad. 19.06.33. a.

Nikolai Roerichi kunstist

Luban endale lisada mõned sõnad Nikolai Konstantinovitsh Roerichi kunsti kohta. Tema kunsti puhul märgitakse eelkõige puhtust, läbipaistvust ja lõpmatut värvikombinatsioonide mitmekesisust koos toonide ebatavalise jõu ja sügavusega. Iga maal on imekaunis värviküllaste kooskõlade sümfoonia. Me teame, et nimelt värvid, toonid ja nende harmoonilisus avaldavad okultset mõju vaatajale. On teada, et kaunid kunstiteosed omavad tervendamisandi ja meil oli küllalt võimalusi selles veendumises.

Kuid loomulikult, selliste mõjutuste vastuvõtmiseks peab omama avali südant ja silma, sest nagu on öeldud: «Võib seista täielikus pimeduses kõige kaunimate kunstiteoste ees, sest pimedus on meis endis».

Kuid mitte vähemat tähelepanu väärib N.K. täiesti erakordne kompositsioonianne, mis, muuseas, on üheks kõige harukordsemaks andeks. Sest kõik imelikud, et mitte öelda rohkem, kõrvalekalded, mida võib periooditi täheldada kunstielus, tulenevad peaasjalikult kompositsiooniande puudumisest. Kuid iga N. K. teos hämmastab kõigi oma osade harmoonilise kooskõlaga ja see harmoonilisus on aluseks veenvusele. Neilt ei saa midagi ära võtta või midagi lisada, kõik on nii nagu peab. See vormi, värvide ja teostuse meisterlikkuse harmoonia ongi anne, mis on omane suurele loojale.

N. K. teosed on mulle kallid ka mõtteilu poolest, mida ta on väljendanud selliste suursuguste, kuid lihtsate ja mõnikord sügavat hingeliigutust tekitavate kujudena.

Minu jaoks, kes ma olen tema loomingu alaline tunnistaja, jääb lõpmatu hämmastuse allikaks just tema mõtte ammendamatus, mis on ühendatud julgete ja ootamatute värvikompositsioonidega. Sama tähelepanuväärne on ka see kergus ja kindlus, millega ta kutsub esile kujundid lõuendil. Need justkui elaksid temas ja harva, kui tal tuleb midagi muuta või eemalduda esialgsest visandist.

Tõesti, jälgides seda loominguprotsessi, ei teagi, mille üle enam imestada: kas taiese ilu või selle teostamise virtuoossuse üle.

Vana-Kreeka kunstist

Ka pole ma nõus käibeväitega, et kreeka kunstis puudub vaimsus.

Ma arvan, et Vana-Kreeka vaimsus oli kaasaegsest kõrgem, selle tunnistajateks on nende kõrge filosoofia ja terve plejaad suuri riigimehi, loojaid ja suuri mõtlejaid. Nende filosoofia rüütas suured ideed kaunitesse välistesse vormidesse ja mulle tundub, et nimelt meie, olles kaotanud vaimsuse, oleme minetanud ilutunnetuse ja oskuse leida ilu. Kuna kunst on eelkõige rahvuse eripära või iseloomu ja looduslike tingimuste, mille keskel ta on tekkinud, väljendaja, siis väga sageli jääb see mõistetamatuks rahvastele, kes elavad teistes tingimustes ning on omandanud teistsugused iseloomujooned. Kreeka marmorskulptuur võib olla dissonantsiks meie tingimustes ja põhjamaa looduses, kuid ta oli kaunis Kreeka kuuma päikese all, purpurpunastel liivadel ning türkiissiniste vete ja tumedate küpresside foonil.

Kunst, kõigis tema väljendusvormides, jääb alati vaimseks algeks, mis äratab pürgimuse ilu poole, selles on tema peamine ja suurim ülesanne. Nagu te õigesti kirjutate: «Kunsti tõeline ülesanne on lähendada inimest ilu mõistmisele». Sest tõepoolest, tõeline ilu poole pürgimine toob meid Universumit juhtivate seaduste, mis väljenduvad Täiuslikus Mõistuses ja Täiuslikus Südames, ülima ilu mõistmisele.

10.09.38. a.

Rabindranath Tagore'ist

Tagore'i kohta pean ütlema, et armastan väga tema imepärast poeedi-olemust, kuid india filosoofilis-religioosse mõtte väljendajana on minule lähedasem Vivekananda. Tagore'is pole seda dünaamilisust, mis iseloomustab Vivekanandat. Tagere on kehastunud pehmus ja isegi tema hääl, kõrge tenor, moodustab imetlusväärse kontrasti tema patriarhaalse välimusega. Võib-olla tuleb just selles otsida tema mõnesuguse kahelioleku põhjust.

Ma arvan, et seisukohta «kunst kunsti pärast» kaitseb Tagore Lääne mõjutusel. Vormelil «kunst kunsti pärast» on sügavust, sest lõppude lõpuks viib kõik kunsti juurde. Kunst on ju täiuslikkuse otsimine ning väljendamine kõiges. Seepärast iga pürgimus, inimese iga tegu, täiustudes oma väljenduses, läheneb sellega kunstivaldkonnale. Loodus ise on kõrgema kunsti väljendus uute kombinatsioonide pidevas loomisprotsessis. Seepärast võiks selle vormeli ümber sõnastada: «täiustumine täiuslikkuse nimel».

Eelmise sajandi lõpul tõusis Lääne kunstnike hulgas järjekordne protest süžee liigse domineerimise vastu tolle aja maalides.

Maali süžee seati esiplaanile ja puhtkunstilised ülesanded jäid tagaplaanile. Siis tekkiski Läänes vormel «kunst kunsti pärast» ja see tõi suurt kasu. Kuid nagu alati, taandarenes see kasulik aste aja jooksul keskpärasuste hulgas kõige tobedamateks vormideks kuni niinimetatud abstraktsete maalideni, kus pole võimalik midagi eristada.

Kuid nüüd on lähenemas uus aste, sünteesi aste, ning on vaja osata ühendada puhtkunstilised ülesanded loomingulise mõtte ja kauni vormiga. Meie esteetiline nauding peab samuti sellele vastavalt avarduma, mahutamaks kunsti kogu selle täiuses. Kõik muusad peavad olema kutsutud osa võtma ühe kunstiteose loomisest.

Iga looja peab omandama kõigi kunstide alused, selleks, et luua nende baasil oma teos.

Nimelt kunst peab tõstma inimkonna teadvust. Kuid selle väljendusvormidele mingeid piire seada on võimatu. Kunsti mõiste iseenesest eitab igasugust inetust ja seepärast jääb ilu tema ainsaks mõõdupuuks.

Nüüd poeedi mitmepalgelisusest tema Jumalakujutlustes. Poeet, pöördudes Kõrgeima olevuse poole, tõuseb vaimus ilmutatud ilu kõrgeima väljenduseni. Ja kus siis veel otsida seda ilu, kui mitte meie jaoks kõrgeimas sümbolis, Loomise krooni täiuslikus kujus.

Ida teadvuse Kõrgeim Olend erineb lõpmatult Kõrgeimast Olendist Lääne kujutlustes. Idamaade Kõrgeim Olend on lahutamatu oma Loomingust.

Tema Looming ongi Tema Ise. Ida teadvus on vastandina Lääne omale olemuselt sünteesiv ja on harjunud kõike ühendama ja mahutama. Seepärast austab ta Suurt Alget kõigis tema Aspektides, sest kõik Aspektid ja kõik Teed kuuluvad Talle.

«Upanišaadides» on öeldud: «Kõrgeim olend läbistab enesega kõike, järelikult on ta igaühe kaasasündinud varandus». Ja iga hindu omandab selle mõiste koos emapiimaga. Ida teadvus, mis on harjunud end nägema ühtse, lõpmatu elu osakesena, mis avaldub üksteist väljavahetavate maailmade ja olendite lõpmatus fatamorgaanas, mahutab kergesti selliste väljenduste kõiki vorme. Ta teab, et ta ise on vaid Kõrgeima Olendi peegeldus, kes on oma lõpmatu olemuse avamise pidevas protsessis.

India rišid oma sügavas tarkuses teadsid evolutsioonist ehk ühtse lõputu elu avanemisest ning mõistsid, et inimteadvus võib Tõele läheneda vaid talle harjumuspäraste sümbolite kaudu.

Seepärast andsid nad paralleelselt ettekujutusega Olemise Väljendamatust Saladusest ka suursuguse skaala kaunemaid Kujusid, selleks et kutsuda temas esile ja kasvatada kõiki kõrgeimate tunnete, ettekujutuste ja mõtete nüansse. Seepärast vastab ettekujutus Kõrgeimast Olendist alati täiel määral sellele arenguastmele, millel inimene asub.

Suur ilu kätkeb lõpmatu elu, lõpmatu evolutsiooni teadvustamise, kogu oleva mitmekesisuse ühtsuse, järelikult ka inimkonna peamise võrdsuse teadvustamises. Kuid sama suur ilu on ka inimmõistuse ja tema mõtteloomingu lõpmatu jõu kujutluses. Kõrgeim elu ilmneb Looduse vormide arvutus mitmekesisuses ja inimene, tema looming, on omakorda kutsutud looma temale kättesaadavais kujundites ja ettekujutustes. Seepärast poeet, muusik ja kunstnik, need loomingulise mõtte väljendajad, peavad leidma oma teadvusesügavusest need sümbolid, mis enim vastavad nende südamekeeltele.

Oskus oma loomingus kujutada kogu kõrgeimate tunnete, kujundite ja mõtete skaalat on suureks mahutamiseks ( = mõistmiseks). Seepärast ärgem piirakem loojaid, las väljendavad oma laulu kogu nende leitud kõlade ja nägemuste mitmekesisuses.

Ida ütleb: «Jumalat kui inimest ei kummarda kaht sorti inimesed — loom-inimene, kellel pole mingit religiooni, ja vabanenud hing, kes on tõusnud kõrgemale inimlikest nõrkustest ja ületanud oma loomuse piirid. Vaid tema võib kummardada Jumalat sellisena, nagu Ta on.»

Kõrgeim Olend Tagore'i ettekujutuses hõlmab temale kõige kallimat, kõiki kauneimaid Kujusid, kes elavad tema poeedisüdames. Iga puudutus kutsub esile mõtteloomingu tule ja iga südamekeel kõlab omamoodi vastu kokkupuutel teadvusesügavikega.

Poet's Religion'is toodud artikli põhjal otsustades tahab Tagore rõhutada evolutsiooni ja tunnetamise lõpmatust. Sest tegelikkuses eksisteerib vaid üks Tõde — Olemise lõpmatuse Tõde, järelikult ka lõpmatu tunnetamise Tõde. Ilmutatud maailmas väljendub see Olemise lõpmatus igaveses tsüklite muutumises ehk seisundite vahetumises. Igaühel neist vahetustest, ehk nagu mõnikord nimetatakse, manvantara'dest (Universumi manvantara, maailmade ja inimelu manvantara) on eesmärgiks välja tuua ja ära lihvida uus tahk lõpmatu Tunnetamise Teemandis.

Süvenege ka mõttesse, kuivõrd mitmekesine on Suurte Teadmiste Hoidjate looming. Kui palju erinevaid Tõe aspekte tuleb Neil samaaegselt juurutada ja kinnitada, selleks et inimkond võiks edasi liikuda. Liiga suur Valgus pimestab, liiga väike tumestab, seepärast juhitakse inimteadvust ettevaatlike puudutuste abil talle määratud Imekaunisse Paleesse Kõikemahutava Kupli all.

Kuid vahel on perioode, mil teadvus satub justkui ummikusse ja ei suuda sellest väljuda ilma erilise abita, siis toimuvad puhastumised, mis väljenduvad revolutsioonides, vanade dogmade ja väärtushinnagute kukutamises. Need perioodid on rasked, kuid nad toovad kaasa ka tervenemise ja saab võimalikuks edasine tõus.

Suured inimkonna Õpetajad toimisid kui vaimu ja keha Tervendajad, kuid Nende järgijad ei mõistnud Nende ettevaatlikke puudutusi ja arsti valguskiire asemel lõid sisse kirstunaela.

Nii võtame vastu Tõe väljendusvormid ja hakkame neid hindama üksnes nende ilu põhjal.


Rabindranath Tagore

Hommikul lasksin oma võrgu merre
Vedasin üles pimedast kuristikust kummalise
kujuga ja kummalise iluga asju.
Mõned helendasid nagu naeratus,
mõned sädelesid nagu pisarad
ja mõned olid punastunud nagu
mõrsja põsed.

Kui oma päise kandamiga tulin koju,
mu armsaim istus aias jõude,
rebides ühe lille lehti.

Kõhklesin viivu ja siis asetasin ta jalgade ette
kõik, mis ma olin vedanud üles,
ja seisin vaikides.

Ta silmitses neid ja ütles: "Mis kummalised
asjad need on? Ma ei tea, mis kasu on
neist?"

Ma kummardasin pea häbis ja mõtlesin: "Ma
pole võidelnud nende pärast, ma ei
ostnud talle neid turul, need pole
kohased annid talle."

Siis terve öö läbi loopisin neid ükshaaval
tänavale.

Hommikul tulid rändurid, nad korjasid need
üles ja kandsis nad kaugeile maile.

Aednik, 3

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***