Tsaaritar ja laulik

Nikolai Roerich, 1899. a. («Lastemuinasjutt»)

«Pere ja kodu», november 1998. a.


Ühes väga tuntud ja suures linnas elas vana tsaar, leskmees. Tsaaril oli pruudieas tütar. Kuuldused tsaaritari ilust ja mõistusest ulatusid kaugele ning seepärast soovisid paljud teda kosida. Peigmeeste hulgas oli vürste, väepealikuid ja kaupmehi, oli osavaid kelme, kes tunglevad alati suursugustes majades, et teha end seal kasulikuks.

Tsaaritar määras kindlaks päeva, millal peigmehed tema juurde võivad tulla, et öelda valjusti kõigi juuresolekul, mida on neil oma kaasale pakkuda. Peigmehed ootasid seda päeva ja loomulikult arvas igaüks ennast kõigist paremaks. Üksteise võidu kiitlesid kosilased — kes nimeka sooga, kes vaprusega, kes rikkusega. Kuid üks neist ei kiidelnud millegagi, keegi isegi ei teadnud, kust oli ta tulnud. See mees oskas hästi laule kokku panna, tema laulud meenutasid kõigile nende noorust ja parimaid aastaid, seejuures kõneles ta kaunilt. Ja kuigi ta polnud vürst, suhtusid kõik peigmehed temasse kui võrdesse.

Määratud päeval panid peiud oma parimad riided selga ja kogunesid tsaari saali. Kombekohaselt kummardasid peigmehed tsaarile ja tsaaritarile. Kõige ees oli iidsest soost vürst, tema järel teenrid kandmas rasket punast raamatut. Vürst kõneles: «Tsaaritar, minu sugupuu on väga suursugune. Selles raamatus on kirjas üle saja põlvkonna...» Vürst luges kaua, väga kaua oma raamatut, kuni lõpuks ütles: «Ja sellesse raamatusse kirjutan ma ka oma tulevase naise nime! Ta hakkab kõndima minu saalides, ümbritsetud kuulsate esiisade kujudest.»

«Tsaaritar,» astus ette nimekas väepealik. «Ümberkaudsed hõimud teavad mu nime. Minu naise elu saab olema rahulik ja inimesed kummardavad teda, sest ähvardav on neile minu nimi.»

«Tsaaritar,» kõneles aardeid täisriputatud meretagune kaupmees. «Pärlitega külvan üle oma naise, kes kõnnib mööda smaragdpõrandat ja uinub magusas rahus kuldvoodis.»

Nii rääkisid peigmehed, kuid laulik vaikis ja kõigi pilgud pöördusid tema poole.

«Mida sina siis oma naisele tood?» küsis laulikult tsaar.

«Usu endasse,» vastas laulik.

Naeratades vahetasid pilke peigmehed, hämmastunult tõstis silmad vana tsaar, aga tsaaritar küsis: «Ütle, kuidas mõista sinu usku endasse?»

Laulik vastas: «Tsaaritar! Sa oled küll ilus ja ma olin palju kuulnud sinu mõistusest, kuid kus on sinu teod? Pole neid, sest ma ei näe sinus usku endasse. Mine, tsaaritar, mehele iidsest soost vürstile ja loe iga päev tema helepunasest raamatust oma nime. Ja usu sellesse raamatusse! Mine, tsaaritar, mehele nimekale kaupmehele, kalla oma saalid täis helkivat kulda ja usu sellesse kulda! Maga rahus kuldvoodil ja usu sellesse rahusse! Rahu, kulla, punaste raamatutega varja end, tsaaritar, iseenese eest! Minu nime pole punases raamatus ega saa ma täita seda saali kullaga. Ma ei tea, kuhu ma lähen, ja ei tea, kus on minu tee. Minu jaoks piire, sest ma usun endasse...»

«Oota,» katkestas laulikut tsaar, «kuidas on sul õigust uskuda endasse?»

Laulik aga ei vastanud midagi, hakkas hoopis laulma lõbusat laulukest. Naeratas laulu peale tsaar, rõõmsalt kuulas tsaaritar ja kõigi näod selginesid. Siis alustas laulik kurba laulu, ja jäi vaikseks saal ning tsaaritari silmis olid pisarad. Vaikis laulik ja jutustas muinasjutu. Ei rääkinud ta valitsemise kunstist, vaid sellest, kuis astusid ellu inimesed, kuis pidid tagasi pöörduma ning kellel oli kerge ja kellel raske. Ja vaikisid kõik ja tsaar langetas pea.

«Ma usun endasse,» ütles laulik ja keegi ei naernud ta üle. «Ma usun endasse,» jätkas ta, «ja see usk viib mind edasi. Miski ei takista mu teed. Ei see, kas ma saan kulda, ega see, kas mu nimi kirjutatakse punastesse raamatutesse. Ma ei usu kulda ega raamatut, vaid iseennast ja selle usuga suren ja mu surm on mulle kerge.»

«Kuid sa rebid end lahti maailmast! Inimesed ei andesta sulle. Uskudes üksnes endasse, lähed sa üksikuna ja külm on sul minna. Kes pole meiega, see on meie vastu,» sõnas tsaar karmilt.

Kuid laulik ei vastanud, vaid võttis uuesti laulu üles. Ta laulis kirkast päikesetõusust. Laulis, kuidas loodus usub endasse ja kuidas ta armastab loodust ja elab temast. Ja silus kulmud tsaar ja naeratas tsaaritar ja ütles laulik: «Näen, et inimesed ei pea mind vaenlaseks, sest ma laulan. Aga laul elab maailmas ja maailm elab laulust — ilma lauluta ei saa olla maailma. Mind loetaks vaenlaseks, kui ma midagi hävitaksin, kuid mina loon ega puutu inimeste kantse. Tsaar, kellesse mahub nii palju armastust looduse vastu — kas ei leia ta siis endas armastust inimese vastu? Kes ei murra vajaduseta oksa põõsast, kas võib ta siis ligimest oma teelt kõrvale lükata?»

Ja noogutas pead tsaaritar, tsaar aga sõnas: «Mitte endasse ei usu sa, vaid oma laulu sisse.»

Laulik aga vastas: «Laul on ainult osa minust. Kui ma hakkan uskuma oma lauludesse rohkem kui iseendasse, purustan oma jõu ega saa rahulikult oma laule laulda. Ega hakka inimesed neid kuulama. Laulus armastan ma üksnes iseennast, lauluga aga armastan kõiki! Üleni kõigi jaoks, kõik minu jaoks — kõik on ühes laulus. Ja ma usun endasse ja tahan vaadata armastust. Ja nagu ma laulan üksnes enese jaoks, elustan oma lauluga kõiki. Ja nii igavesti. Võtan oma naisel käest ja meie tee viib meid kaugele. Las ta usub endasse ja teeb sellega õnnelikuks paljusid.»

«Tahan usku endasse! Tahan näha kaugeid maid! Tahan vaadata kõrgetelt mägedelt päikesetõusu!» hüüdis tsaaritar.

Ja kõik imestasid...

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***