Credo

«Lääne elu», 9. oktoober 1999. a.


Nikolai Roerich

9. oktoobril täitub 125 aastat mitmel korral Haapsalus suvitanud Vene kunstniku Nikolai Roerichi sünnist (9. oktoober 1874 — 13. detsember 1947).

Roerich oli mitmekülgne loovisiksus, rahvusvahelise tähtsusega ühiskonnategelane, filosoof, kunstipedagoog, ajaloolane, arheoloog ja väsimatu rändur. Euroopas, Ameerikas ja Indias oli ta tuntud kui maailmanimega kunstnik, tema kodumaal Nõukogude Liidus tunnistas ametlik ideoloogia ainult väikest osa tema tohutust loomingust.

Nikolai Roerichi saatuseks on olnud mittemõistmine ning isegi laim. Tema esseed on aga aegumatud — 60 aastat tagasi kirjapandud read on tänaseni aktuaalsed.


Nikolai Roerich «Credo»

Kirjutavad, et nad ei tea minu credo't. Milline mõttetus! Ammuilma olen ma väljendanud oma elumõistmist. Mis siis ikka, kordame veel üks kord:

«Kunst ühendab inimkonna. Kunst on ühtne ja jagamatu. Kunstil on palju harusid, kuid juur on üks. Kunst on saabuva sünteesi lipp.

Kunst — kõigi jaoks. Igaüks tunneb ilu tõde. Kõigile peavad olema avatud «püha allika» väravad. Kunsti valgus kirgastab lugematud südamed uue armastusega. See tunne tuleb alguses ebateadlikult, kuid hiljem puhastab ta kogu inimteadvuse.

Ja kui palju noori südameid otsib midagi tõelist ja kaunist! Andke siis neile see! Andke kunst rahvale, kellele ta kuulub. Kaunistatud peavad olema mitte üksnes muuseumid, teatrid, koolid, raamatukogud, jaamahooned ja haiglad, vaid ka vanglad peavad olema kaunid. Siis ei saa enam olema vanglaid...

Inimkonna ette on kerkinud kosmiliselt suursugused sündmused. Inimkond on juba mõistnud, et toimuv ei ole juhuslik. Vaimukultuuri loomise aeg on lähedal.

Meie silme all on toimunud väärtuste ümberhindamine. Keset väärtuse kaotanud raha lademeid leidis inimkond maailmatähtsusega aarde. Suure kunsti väärtused lähevad võidukalt läbi kõigist maiste vapustuste tormidest. Isegi «maised» inimesed on mõistnud ilu tegusat tähendust.

Ja kui me kinnitame — Armastus, Ilu ja Tegutsemine, — teame, et lausume rahvusvahelise keele valemit. See valem, mis praegu kuulub muuseumile ja teatrilavale, peab tulema igapäevaellu.

Ilu märk avab kõik «pühad väravad». Ilu märgi all me läheme rõõmuga. Ilu jõul võidame. Ilu kaudu palvetame. Ilu abil ühineme. Ja nüüd lausume need sõnad mitte lumistel tippudel, vaid linnasaginas. Ja tunnetades tõe teed, naeratades võtame vastu tulevikku.»

See sai kirjutatud kakskümmend aastat tagasi, räägitud aga veel palju varemgi. Needsamad, kes räägivad, et nad ei tea, on minult endalt suurepäraselt kuulnud. Teavad nad küll, kuid milliste eesmärkide nimel on neil vaja heita varju, ebamäärasust sisse tuua?

«Laimake, laimake, alati jääb midagi alles». Meie aga jääme ikkagi kutsuma kauni juurde ja loomingu väärtus jääb meie alustoeks.

1938. a.

Kogumikust «Päeviku lehed», II kd (Moskva, 1995).

Tõlkinud Milvi Aasaru

 

Tagasi
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***