Rahu lipukirjaks on kultuur

Doris Kareva

«Sirp», 2. juuni 2000. a.


Kuuskümmend viis aastat tagasi, 15. aprillil 1935 kirjutati Washingtonis alla rahvusvaheline leping, mis sai nimeks Roerichi ja Rahu lipu pakt ja mis oli pühendatud kultuuriväärtuste kaitsele relvastatud konflikti korral. Eestiski tekkis kolmekümnendatel aastatel Roerichi ja Rahu Lipu pakti initsiatiivkomitee, kuhu kuulusid Eduard Taska, Anton Starkopf, Johannes Greenberg, Ilmar Vasar, Alfred Tamm ja Roman Nyman. 1954. aasta Haagi konventsioon, millega praegune Eesti Vabariik 1997. aastal ühines, lähtub tervenisti samadest printsiipidest.

Tartu ülikooli kunstikogu Voronežis

Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Venemaale evakueeritud Tartu ülikooli ajalooline kunstikogu, mis Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu järgi koos muu Tartu ülikoolist evakueeritud varaga Eestisse tagasi saabuma oleks pidanud, asub siiani Venemaal Voronežis. 1987. aastal algas kogu tagasisaamisele suunatud tegevus, mis alates 1988. aastast on Venemaaga läbirääkimiste staadiumis. Detsembris 1998 sõlmiti Eesti Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahel kokkulepe koostöö kultuurivarade säilitamise kohta. Üheks põhiprintsiibiks, milles kokku lepiti, oli vastastikune abi ebaseaduslikult oma riigi territooriumil asuva kultuurivara tagastamiseks. See kokkulepe andis poliitilised regulaatorid restitutsioonialaseks koostööks.

Esimeseks praktiliseks väljundiks nimetatud leppe elluviimisel kavandataksegi käesoleva aasta 15.-16. septembril Tartu ülikooli korraldusel Tartu Ajaloomuuseumis konverents. Projektijuhiks Anu Laansalu, konverentsi teemaks «Eesti-Vene koostöö museoloogias: professor Morgensterni rajatud kunstikogu kujunemine ja edasine saatus». Loodetavasti kujuneb konverentsil konstruktiivne dialoog Eesti ja Venemaa vahel, kahe riigi vahel sõlmitud kultuurivara lepninguid õnnestub praktikas rakendada, restitutsioonialane koostöö sujub tõrgeteta ja Vene pool ei tee takistusi töötamiseks Voroneži muuseumis. Esmajärjekorras oodatakse osavõtjaid neist maadest, mis jagavad ühist ajaloolist kogemust kultuurivara kaotamisel — Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Poola — aga ka maadest, mis on silmapaistvad oma restitutsioonialase töö aktiivsusega ning on saavutanud tulemusi kultuurivara naasmisel kodumaale, nagu Holland ja Saksamaa. Loodetavasti lisavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid omalt poolt kultuurivara restitutsioonipoliitika sünteesitud ja üldistatud ekspertkogemuse ning Tartu ülikooli ikka veel Voronežis asuva kunstikogu probleem teadvustub laiemalt rahvusvahelises ulatuses.

Roerichite maalid Idamaade muuseumis

Nikolai Roerichi, XX sajandi humanisti (1874-1947) maalid — ligi 7000 teost — on praegu laiali üle maailma, erakogudes ja muuseumides. 1990. aasta märtsis kinkis kunstnik Svjatoslav Roerich, Nikolai Roerichi poeg (1904-1993), 1974. aastal seoses oma isa 100. sünniaastapäevaga rändnäituste jaoks Moskvasse toodud maalikollektsiooni — 288 enda ja oma isa maali — ametlikult Nõukogude Roerichi Fondile. Nõukogude Liidu lagunemise järel nimetati fond ümber Rahvusvaheliseks Roerichite Keskus-Muuseumiks, mis on valitsusväline organisatsioon ÜRO juures ja fondi õigusjärglane. 1989. aastal Idamaade muuseumisse ajutisele hoiule antud maalid, mille tagasisaamist üle kümne aasta on taotletud, on praegu hävimisohus, kuna eksponeerida on võimalik ainult väikest osa, hoiutingimused aga ei vasta nõuetele.

Roerichite Keskus-Muuseum on seevastu annetuste ja sponsorite rahaga restaureerinud XVII sajandi arhitektuurimälestise, Lopuhhinite mõisa ja 1997. aastast on seal avatud täiemahuline ekspositsioon. Sellest organisatsioonist on saanud ka arvestatav rahvusvaheline kultuuri- ja teaduskeskus. Eestis tegutseb Kira Moltšanova juhtimisel Eesti Roerichi Selts, kes korraldas eelmisel aastal rahvusraamatukogus ülevaatliku ning muljeküllase näituse Roerichite elust ja loomingust.

Selts oli ka üks Roerichite Keskus-Muuseumi asutajaliikmeist, sest 1930. aastail ja hiljemgi oli Roerichitel isiklik kontakt mitme Eestis elava inimesega ning Svjatoslav Roerich soovis muuseumi näha just ühiskondliku organisatsioonina.

Uue ajastu künnisel

17. detsembrist 1999 kuni 22. jaanuarini 2000 toimus rahvusvaheline valitsusväline ekspeditsioon Antarktikasse, milles osales 88 inimest 18 riigist. Baltimaadest oli esindatud ainult Leedu. Selle ekspeditsiooni eesmärk oli juhtida maailma üldsuse tähelepanu järgmistele probleemidele: rahu säilitamine Maal, ökoloogilise tasakaalu haprus, kõigi eluvormide keerukus ja vastastikune sõltuvus. Osavõtjad pöördusid inimkonna poole memorandumiga rahu ja harmoonia poole püüdlemiseks. Poolusel heisati ekspeditsioonis osalevate riikide lipud, ÜRO lipp, Euroopa Liidu lipp, Maa lipp ja Rahu lipp. Küllap teavad vähesed, et viimase all on 135 kosmonauti ja astronauti teinud rahvusvahelist koostööd ning praegugi ringleb see Maa-lähedasel orbiidil. Aasta 2000 ja alanud sajandi esimesed kümme aastat on ÜRO ja UNESCO kuulutanud rahukultuuri aastaks, rahukultuuri aastakümneks, vastandades seda sajandeid valitsenud sõjakultusele ja soovides rahumeelselt lahendada põletavad konfliktid tänapäeva maailmas. ÜRO peahoones on Rahu lipule antud kõige auväärsem kõht.

Mida kujutab endast Rahu lipp?

Rahu lipu sümbol, kolmainsuse sümbol, on üks iidsemaid maailmas. Seda on seletatud kui igavikurattasse ühendatud minevikku, olevikku ja tulevikku, aga ka kui religiooni, teadmise ja kunsti ühendust kultuurivallas. Seesama märk aga leidub ka Hiinas Taevatemplis ning Tiibeti «Kolmes aardes». Tšintamani — india iidseim kujutlus maailma õnnest — kannab seda märki, samas võib seda näha Kristuse rinnal ka Memlingi kuulsal maalil. Nii ristisõdalaste kilpidel kui templirüütlite vappidel, nii Kesar-khaani kui Rigden-Džapo kujutistel, nii Tamergani Tamgaal kui paavsti vapil, nii vanaaegsel Püha Nikolai ikoonil Baris kui gurdaadel, kuulsail kaukaasia mõõkadel võib silmata sedasama märki. Mitte ainult püha kolmainsuse, vaid ka Püha Sergiuse sajanditevanusel kujutisel, Samarkandi vapil, etioopia ja kopti muinasesemeil, Mongoolia kaljudel ja tiibeti sõrmustel. Õnneratsu Himaalaja mäekurudel kannab sedasama leegis hiilgavat märki, mis on ka Lahuli, Ladakhi ja kõigi Himaalaja kõrgustike rinnanõeltel, budistlikel lippudel, neoliidi sügavikest leitud keraamika ornamentidel. Võibolla on tegu kõige levinuma, kõige iidsema inimsümboliga üldse, mis Scott Cunninghami järgi vastab rahu kujundile juba sajandeid kasutusel olnud loodusmaagias. Rahvusvahelise sümbolina sarnaneb Roerichi leid oma universaalsuses mõneti Punase Risti sümboliga, vastutuse ja halastuse, osavõtu ja südamlikkuse sümboliga, mis koputab iga elava südametunnistusele.

Kultuuriväärtuste kaitse lipp — Roerichi Rahu lipp — on heisatud uue teadvuse tasandile jõudmise märgiks. Osates näha seaduspärasid, mis inimkonna kultuurilise järjepidevuse katkematus vaimse evolutsiooni protsessis mineviku, oleviku ja tuleviku ühte seovad, lõi Nikolai Roerich selle kujundi meenutamaks, et on aeg arvestada erinevate mateeriaolekute kui erinevate mõõdete maailmade energeetilist vastasmõju, põhjuse ja tagajärje seoseid, mõtestada kosmilisi protsesse Maal ja selle ümber. Ehk tema enda sõnul: päästes ilu päästame maailma.

Eestis on võimalik anda allkirju Roerichite maalide seadusjärgsele omanikule tagastamise toetuseks Eesti UNESCO keskuses Suur-Karja 23. Samas oodatakse UNESCO programmi «Maailma mälu» raames teavet hävimisohus rahvusvahelise väärtusega käsikirjade ja kunstiteoste kohta Eestis.

 

Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***