Kuningriik seitsme maa ja mere taga

Nikolai Roerichi maalide näitus "Himaalaja" Tallinnas Kiek in de Kökis 5. maini.

Milvi Aasaru, Eesti Roerichi Selts

«Sirp», 3. mai 2002. a.


Nikolai Roerich on kirjutanud: "...me oleme paljudes kohtades näinud muinasjutulist tõde. Kesk-Aasias, Tiibetis, Himaalajas leidsime väravaid riiki seitsme maa ja mere taga. Kõrgusid hiiglased — ähvardavad ja hellad, uhked ja kutsuvad... Jutul on tõepõhi all. Karavaniajajad hoiatasid: "Kaugemale ära mine!" Kas mitte kuningriigi pärast seitsme maa ja mere taga ei hoiatanud nad? Muinasjuttudes on aasiapärased nimedki, stepitelgid ja meretagused paleed. Kõike seda on jutuvestja näinud. Argitõe juurest kutsus loodusavaruste tõe juurde."

Kiek in de Köki näituse maalid on ühiskondlikust, riigist sõltumatust Nikolai Roerichi nimelise keskus-muuseumi kogust, mis loodi kunstniku noorema poja Svjatoslav Roerichi tahte kohaselt ja avati 1997. aastal Moskvas Malõi Znamenski põiktänavas 3/5. Mille poolest on tänapäeva Eesti kunstielule olulised just need väheldased, küllalt lakoonilised tööd? Kunstnik tõstab vaataja kõrgele — näeme mägesid kui kõrvalasuvalt mäelt, mitte alt, nagu need meile tavaliselt paistavad. Maalid kui kiirgaksid sisemist valgust. Värvide sära on meister ise seletanud värvikombinatsioonidega. Eksponeeritud maalid on Meistri elutöö süntees, tema kunsti- ja filosoofiliste otsingute kvintessents. Värvid on kunstnik ise valmistanud. Mäed on alati sümboliseerinud vaimset tõusuteed, maise ja ülemaise maailma kokkupuudet. Kõrgema meeldetuletus on meile eriti vajalik praegu, üha tarbimiskesksemaks muutumise ajal.

Himaalaja looduse saladuslik ülevus — mäed eri aastaaegadel ja tundidel, koidupunas ja loojangukiirtes, öös ja päevavalguses. Torni hallid müürid moodustavad tunnustatud koloristi teostega ainulaadse harmoonia, värvid justkui helisevad, luues võrratu sümfoonia. Moodustub suurejooneline panoraam. Svjatoslav Roerich on iseloomustanud Himaalajat: "Kui unustamatult kaunid on need suursugused mäed: kõikvõimalik vormi ja värvi mitmekesisus kuulub neile. Läbi kitsaste tuuliste lõhendike kannavad võimsad jõed lumede sõnumit kaugeile tasandikele, kolm töötavate miljonite püha eluandjat — Ganges, Brahmaputra ja Indus! Kosed murduvad tuhandeteks vikerkaarteks, armutud liustikud aga langevad alla, tumedatesse sügavikesse. Kõikjalolev, kõikjaletungiv kaljusid purustav ja säravaid kristalle loov elu pulss. ... Kantšendžanga, viie aarde valvur, sarnaneb hindamatule roosadest sädelevaist pärlitest keele uduste orgude ja nõlvade kohal, see imepärane vaimu kõrgusse suunav, teise, ülendatud ilu maailma kujund" ("Himaalaja vaim").

Vale on pidada Roerichit müstikuks. Eestis sündinud ja elanud Roerichi-uurija Pavel Belikov on rõhutanud, et Roerich oli eelkõige teadlane: "Tema jaoks oli esikohal inimkonna ajaloolise saatuse tundma õppimine ja mõtestamine. Ja need teetähised, mida mööda rajas enesekindlalt teed Roerich kunstnik, pani varakult paika Roerich mõtleja."Ajaloomaterjali sügavale tundmisele tuginevad maalid on küllastatud filosoofilise sisuga, kunstniku maailmakäsitlust iseloomustab kosmilisus — elu ühtsuse idee makro- ja mikrokosmoses ning iga inimese vastutus elu eest planeedil. Roerich näitab meile, et on olemas argipäevast kõrgemal seisev Ilu, mille poole on võimalik püüelda, muutes samm-sammult kaunimaks siseilma ja oma ümbrust, ka kõige lihtsamas töös püüeldes täiuse poole. Ta on öelnud, et isegi põrandad võivad olla pestud imekaunilt! Svjatoslav Roerich on jaganud täiel määral oma isa vaateid elule ja kunstile: "Kui kunstnik püüab tõesti edasi anda midagi kaunist, ülendab ta ennast ja aitab teisigi. Minult on sageli küsitud, miks ma ei kajasta oma töödes elu negatiivseid külgi. Minu vastus on: nad on olemas ja me peame kõike teadma, kuid kunstis on need juba fikseeritud! Kui elus me võime sellest eemale minna, siis maalil kujutatuna see negatiivne alge hakkab elama oma elu - ja muidugi, muutub algeks, mida me ei saa enam vältida — see on fikseeritud. Kogu elu püüdleb ilu, s.t. evolutsiooni poole. Seda näeme kõiges. Kõige tähelepanuväärsemad elu fenomenid tõestavad meile, et evolutsioon — see on ilupüüdlus, sest ilu on reaalsus ja seda ilu avades toome seda teistele ja teenime sellega inimkonda."

Nikolai Roerich ise on kirjutanud essees "Õnnistuse teed": "Parimad inimesed on juba mõistnud, et nad ei pea üksnes rääkima ilu ja tarkuse teedest, vaid tooma neid tegusalt enda ja ühiskonna igapäevaellu. Nad teavad, et euroopalik ülikond pole kultuurse inimese tunnus. Nad teavad, et meie päevil, mehaanilise tsivilisatsiooni ja saabuva vaimukultuuri vahelise surmaheitluse päevil, on eriti rasked ilu ja teadmise teed, eriti rängad on musta labasuse kallaletungid. [...] Puhastanud kunsti vahetamise pritsiibi, võib tuua kunsti majja. Tuua kui templis süüdatud küünla. Ja seinamaalingu mõte ning Ida väärtuslik muljete vaheldus — kõik leiab oma koha. Sest tõde on lõputu. [...] Ja teisal: "Kunst — see on inimese vaimse evolutsiooni mõõt."

 

Tagasi
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***