Südamekalkus*

Essee

Nikolai Roerich

Tõlkis Milvi Aasaru

Ajaleht «Koit», 08.veebruar 2003.a.


…”Sest, mida ei suutnud ära lõigata blokaad ning millele vaenlane isegi hoogu andis – need olid uudised, verd tarretama panevad, igapäevased, meieni jõudvad kuuldused pühadustteotavast orgiast ja vandaalitsemisest Roomas, fanaatiliste ikoonipurustajate märatsemisest, Püha Peetruse katedraali hobusetalliks muutmisest, sellest, et landsknehtid panevad oma hobuseid Raffaeli freskodega kaunistatud ruumidesse Vatikanis, paavst Juliuse surnukeha hauakambrist väljatoomisest, apostlite peade maharaiumisest, luterlaste rongkäigust Püha Longinuse odaga, Püha Veroonika rüü teotamisest, sissetungimisest Pühamaist Pühamaisse, narrirüüs kardinali matmisest ja oma kirstus ülestõusmisest, muulale missat pidamast keeldunud abti tapmisest; teade teate järel, mis jõudis kupli pragunemiseni ning oli oma silmaga kontrollitud kirikuteenrite igapäevastel protsessioonidel, kes liikusid mööda tänavaid nende müümispaikadeni ning kulmineerudes purjus landsknehtide öise konklaaviga, kes teotasid püha missat lausa lossimüüride jalamil …” Nii jutustab ajaloolane Rooma rüüstamisest hispaanlaste ja landsknehtide poolt paavst Clemensi päevil. /---/

Millest võis tekkida selline metsik pühaduseteotus ja julmus? See tekkis, muidugi, üldisest südamekalkusest. Kuid millest võis süttida selline ennekuulmatu südametus? See sai tuld, kahtlemata, igapäevasest jõhkrusest. Kaose algus ilmutab end kõikjal, kus kasvõi minutiks on unustatud edasiliikumine. Landsknehtide ja teiste palgasõdurite kommetest on kirjutatud teoseid ning kogunenud kõikvõimalikke kroonikaid. Sellest igapäevasest jõhkrusest, mida lubatakse ja toidetakse, süttibki kõige hirmsam pühaduseteotus, pühaduserüvetamine, kõiksugu vandalism ja igasugused hirmsad harimatuse ilmingud.

Harimatuse paroksüsmid, nagu korduvalt märgitud, on eelkõige suunatud kõige vastu, mis kõige kõrgem. Võhiklus peab midagi hävitama, on vaja kellegi, kasvõi kivist pea maha lüüa, on vaja laps emaihust välja lõigata on vaja hävitada elu ning jätta “tühi koht”. See on harimatuse ideaal. Ta tervitab kirjaoskamatust, ta naeratab pornograafiale, ta vaimustub kõigest labasest ja alatust. Sest kus lõpeb üks ja algab teine ning vastupidi, on väga raske mõõta. Ja üldse on võhikluse kaaluvihid ettearvamatud.

Kui südamekalkust sünnitab igapäevane jõhkrus, siis millise hoolega on vaja igast päevast välja juurida igat tooruse ilmingut. Kui töökalt on vaja eemaldada need, kas või väikesed jõhkrused igast olmest. Sest mingit toorust pole üldsegi vaja. Isegi metsikuid loomi ei saa jõhkrusega taltsutada. Igasuguse kasvatuse puhul on jõhkrus juba ammu hukka mõistetud, kuna see ei anna mingeid kasulikke tulemusi ning üksnes jätkab jõhkardite põlvkondade järjepidevust.

Kui loeme ajaloonäiteid kõiksugu õnnetustest, mis on toimunud, lõppude lõpuks, igapäevasest jõhkrustumisest, kui näeme, et need õnnetused jätkuvad seniajani, kas pole siis vaja kiireid meetmeid, et nii koolis kui ka pere igapäevaelus kaitsta noorsugu!

Tunnete ilmutamata kaos on igasugusest jõhkrusest kergesti nakatuv, tulevad kasutusele jõhkrad sündsusetud sõnad. Neid nimetatakse ebatsensuurseteks. Teisisõnu, sellisteks, mis on lubamatud puhastatud keeles.

Puhastatud keele vastaspoolel saab ilmselt olla mingi must keel. Kui inimesed ise räägivad, et paljud väljendid pole kirjakeelsed ja seega peavad neid ebapuhasteks, siis tekib küsimus, miks nad toovad neid oma igapäevaellu? Perenaine või peremees ei kalla ju keset tuba pangetäit solki või prügi. Kui see juhtubki, isegi kõige primitiivsemas elamus, siis nimetatakse seda jälkuseks.

Kuid kas siis ropendamine polegi seesama prügi- ja solgipang? Lapsi karistatakse halbade harjumuste eest, täiskasvanuid aga mitte üksnes ei karistata, vaid muiatakse iga nende räpase väljendi üle. Kus on siin õiglus?

Jõhkruse, rõvetsemise ja pühaduseteotuse harjumus on niivõrd laialt levinud, et seda lihtsalt ei panda tähelegi. Kui inimesed tuletavad meelde kõiki pühadustetotavaid anekdoote, mis kutsuvad esile homeerilise naeru, kas ei tundu siis imelik, et täna lähevad needsamad inimesed templisse, justkui palvetama, homme aga üksnes suurendavad oma vapustavat rõvetsemist.

Keegi ei eitagi, et jõhkrus hiilib ligi päris märkamatult. Ammu on öeldud ”Täna väike kompromiss, homme aga suur lurjus.” Igasugune jõhkrus vapustab mitte üksnes oma julmuse, vaid ka mõttetusega. Võimatu on ette kujutada midagi veel mõttetumat, kui rõvetsemine.

Sageli on inimesed variserlikud, justkui muretsedes keele puhtuse minetamise pärast, kuid kas pole nad sageli ise liigsallivad just selle ebatsensuurse prahi ja kuhjatiste suhtes?

Kas on siis nii raske mitte toorutseda, mitte rõvetseda, mitte ilmutada mõttetut julmust? Pole sugugi raske. Kuid haridusasutustest, madalaimast kõrgeimani, noorimaist vanemateni, kõikjalt peavad kaduma kõik jõhkruse tundemärgid.

*Essee on avaldatud lühendatult

 

Tagasi
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***