Roerich on Eestis

Milvi Aasaru, Eesti Roerichi Selts

«Maaleht», 13. november 2003.a.

<<Tagasi


Roerich oli üks esimesi, kes juhtis üldsuse tähelepanu ajaloomälestiste pöördumatule kadumisele aja ja inimtegevuse tagajärjel.

“Imelistest muistsetest kividest laduge tuleviku astmed,” on öelnud Nikolai Roerich (1874–1947).

Roerich oli suur maalikunstnik, mõtleja, õpetlane, ühiskonnategelane, väsimatu rändur, arheoloog, kunstipedagoog ja kirjanik.

Nikolai Roerichi biograaf Pavel Belikov rõhutas: “Tema jaoks oli esikohal inimkonna ajaloolise saatuse tundmaõppimine ja mõtestamine. Ja need teetähised, mida mööda rajas enesekindlalt teed Roerich-kunstnik, pani varakult paika Roerich-mõtleja.”

Kunst, õigus ja ajalugu

Peterburis muinas-skandinaavia juurtega peres sündinud Nikolai Roerichi andekus ja teadmishimu avaldusid varakult. Ka Eesti muljed on andnud oma osa. Elu lõpuni on kunstnikul meeles sõit viieaastase poisikesena suures vanaaegses neljahoburakendiga tõllas Haapsallu ja kuuldud Valge Daami legend, Narva hallid müürid, tornide ja teravatipulise kirikuga keskaegne Revel.

9aastasena osales Roerich juba arheoloogilistel väljakaevamistel. Joonistamise kõrval tegeles ta sõnaloominguga, esimesed tööd avaldati, kui poiss oli 15aastane.

Gümnaasiumi lõpetamise järel asus ta õppima Kunstiakadeemias, isa nõudel ka Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas.

Noort Roerichit nähti küll rohkem ajalooteaduskonna loengutel, kuid ettenähtud eksamid tegi ta siiski õigusteaduskonnas.

1897 sai Roerich vabakutselise kunstniku diplomi ajalooteemalise maali “Sõnumitooja” eest. Maali omandas Tretjakovi galerii.

1901 abiellus ta andeka ja kauni Jelena Šapošnikovaga, sündisid pojad Juri ja Svjatoslav. Moodustus hämmastav tervik, mis ühendas nelja andekat loovisiksust. Roerich oli koondnimi.

1906 sai Roerichist Ülevenemaalise Imperaatoriliku Kunstide Edendamise seltsi kooli direktor, tavaliselt andis ta ka tunde kompositsiooniklassis. Eesti kunstnikest on Roerichi juures õppinud Nikolai Triik, Aleksander Uurits, Peet Aren jt.
1910 suvitas Roerich perega Haapsalus. Maja Lahe tänaval, kus Roerichid suvitasid, on säilinud tänini, nüüd on maja seinal ka mälestustahvel.

Aastaid hiljem, essees “Eesti”, Roerich meenutas:

“Teine sõit Gapsali – paljude aastate möödudes – oli juba 1910. aastal.

Sealsamas on maalitud mitu maali. “Merede taga on suured maad”. Põhjamaalanna, nägu vastu kauget tuult, unistab tundmatutest imelistest maadest, sellest muinasjutulisest riigist, mis elab inimsüdames.

Sel ajal valmis ka eskiis maalile “Hiiglaste teed”. Seal omandas vormi ka “Varjaagide motiiv”, aga mõte Reveli tornidest sai maaliks “Vana kuningas”.

Samal ajal valmisid ka eskiisid vürstinna M.K.Teniševa mõisas asuva Talaškino pühakoja jaoks. “Taevane Valitsejanna elujõe kaldal” on lõpetatud just Gapsalis.”

Välismaale ja tagasi

Tervise halvenemine sundis Peterburi niiskest kliimast ara kolima. Nii sõitiski kunstnik 1916. aasta detsembris perega Karjala-Soome ja jäi seetõttu Soome iseseisvudes välismaale.

1919 viis tema tee Londonisse, sealt edasi USAsse. 1923 suundus kunstnik Euroopa kaudu Indiasse.

1924 viis ta läbi teadusliku ekspeditsiooni Sikkimis ja Bhutanis, aastail 1925–1928 aga suure kunstilis-teadusliku Kesk-Aasia ekspeditsiooni (Roerichi reisikiri “Altai–Himaalaja” on eesti keeles ilmunud 1990).

1928 asutas Nikolai Roerich Himaalaja uurimisinstituudi Urusvati, teadustöös osalesid ka abikaasa Jelena ja mõlemad pojad. Instituut tegutses 1939. aastani.

Aastail 1934–1935 viis ta läbi suure ekspeditsiooni Mongooliasse ja Hiinasse.

13. detsembril 1947 lahkus Meister siitilmast. Osa tema tuhast jäi Indiasse, osa aga jõudis tagasi kodumaale, see asub nüüd Moskvas, Rahvusvahelises Nikolai Roerichi nimelises Keskus-Muuseumis, mis on tema poja Svjatoslav Roerichi tahte kohaselt loodud riigist sõltumatu kultuuriasutusena ÜRO juures.

Keskus-Muuseumis on hoiul ka kogu Roerichite pärand, mida toodi Indiast ligi tonn – perekonna arhiiv, raamatukogu, isiklikud esemed, kollektsioonid ja muidugi maalid.

Tänapäeval ajaloomälestisi kaitstakse, sada aastat tagasi polnud see sugugi nii. Roerich oli üks esimesi, kes juhtis üldsuse tähelepanu ajaloomälestiste pöördumatule kadumisele aja ja inimtegevuse tagajärjel.

Aastail 1903–1904 külastas kunstnik koos abikaasaga enam kui neljakümmet Venemaa linna, käis ka Baltimaades. Maalides ja fotografeerides jäädvustasid nad paljusid hiljem hävinud ehitisi.

Tajudes mälestiste kaitsetust

Essees “Mööda muinasmaad” kirjutas ta 1903. a muu hulgas ka Leedu ajalooliste paikade haletsusväärsest seisundist. Mõte arhitektuurimälestiste kaitse vajadusest süvenes ja kasvas seoses Esimese maailmasõja hävitustööga.

1929 avaldati esmakordselt “Roerichi ja rahu lipu pakti” tekst – see oli esimene rahvusvaheline sõjategevuse korral kultuuriväärtuste kaitsele pühendatud juriidiline dokument.

Roerichi pakt ratifitseeriti 1935 Washingtonis Ameerika Ühendriikide ja 20 Ladina-Ameerika riigi poolt. Aastal 1954 sai see Haagi konventsiooni alusdokumendiks.


Nikolai Roerich. Vana Riia. 1903

Nikolai Roerich. Keskaegne Reval. 1903

Nikolai Roerich. Jaroslavl.
Kristuse sündimise kirik. 1903

Nikolai Roerich. Püha Sergiuse kirik. 1933

Svjatoslav Roerich.
Professor Nikolai Roerich. 1937

Svjatoslav Roerich. Jelena Roerich. 1937

Nikolai Roerich. Petseri. Setu naine. 1903

Tallinnas Männiku raamatukogus (Pihlaka 12) saab 30. JAANUARINI vaadata 42 Nikolai Roerichi tõõde reprost koosnevat väljapanekut “Retk muinasaega”, mis tutvustab meistri hilisemast ajast pärit muinasaja elu ja maailmanägemist kajastavat loomingut. Näitusel on eksponeeritud ka raamatud Roerichite elust ja loomingust.

www.roerich.ee


<<Tagasi

^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***