21. sajandi pedagoogika

Milvi Aasaru, tõlkija

«Pere ja Kodu», aprill 2005.a.


Kas lapsi on võimalik edukalt õpetada ilma hindeid panemata?

Lauri Leesi on väitnud, et hindamise ülesanne pole üksnes motiveerida, vaid ka sundida, panna laps paremini õppima. Inimesekeskse, lapsekeskse pedagoogika meetodid välistavad sunni, selle asemel on lapsel rõõm õpetajaga suhtlemisest, elav huvi teadmiste vastu.
Kas hinded aitavad õpetajaid selles? Kas nad ergutavad lapsi õppima?

Kahjuks on hinded muutunud lastele sotsiaalse surve avaldamise vahendiks, nende sorteerimiseks "edasijõudvateks" ja "mitte edasijõudvateks" õpilasteks. Enamik lapsi läheb koju rahulolematuna, sest nende arvates on õpetajad pannud neile madalamad hinded, kui nad väärinuks.

Koolilaps jäetakse ilma enesekontrolli vajadusest. Seda tõestab ka test, mille käigus kolmanda klassi lapsed pidid leidma vigu kolmes neile mõnepäevase vahega antud tekstis - esimeses 5, teises 10 ja kolmandas 20 viga. Tegelikult oli igas tekstis 10 viga. Ise hindama õppinud lapsed oskasid segadusse ajavast juhisest hoolimata leida igas tekstis enamiku vigadest, tavaklassi lapsed aga uskusid pimesi juhist.

Õpilast on vaja õpetada, kuidas ise oma edasijõudmist hinnata.

Juba 1960.-70. aastatel viidi Gruusia koolides läbi hariduseksperiment, mis leidis vastukaja kogu maailmas. Eestiski toimus 2002. aastal seminar "Humanistlik-isiksusliku lähenemise süsteem õppe-kasvatustöö protsessis", mille läbiviijaks oli selle suuna eestvedaja, psühholoogiadoktor ja 50aastase staažiga õpetaja Šalva Amonašvili.

Olin hämmastunud, lugedes tema triloogiast "Pedagoogiline sümfoonia", kuidas 38 täiesti tavalist last - eelkoolist kuni kolmanda klassi lõpetamiseni - õppisid ilma, et neile oleks üheski aines hindeid pandud. Hindeid pelgamata võisid eksperimentaalklassi lapsed rahulikult ülesandeid lahendada ja kirjandeid kirjutada.

Hirm on negatiivne emotsioon, mis halvab tunnetustegevust, loomingulisi pingutusi, iseseisvust. Rõõm aga muudab tunnetustegevuse lapse elu mõtteks. Kolmanda klassi lapsed olid omandanud kriitilisuse ja enesekriitilisuse, hinnangu ja enesehinnangu oskuse.

Amonašvili on öelnud: "Sõbrad-kolleegid, minu kogemus sunnib mind ikka ja jälle kordama: hinded - need on lonkava pedagoogika kargud. Optimistlik, elurõõmus, elujaatav pedagoogika ei vaja seda, nagu ei vaja karke terve inimene."

Olen kindel, et Eesti koolides on piisavalt palju otsiva vaimuga ja missioonitundega õpetajaid, kes mõistavad, et just nemad on uue põlvkonna, järelikult ka humaansema tuleviku loojad.

Tuues näite hinneteta koolielu võimalikkusest, ei arva ma siiski, et seda võiks automaatselt üle kända piitsa ja prääniku põhimõttel toimivasse haridussüsteemi. Autoritaarse pedagoogi jaoks jäävad hinded koolielu lahutamatuks osaks.

Loodan, et praeguse õppetööga rahulolematute õpilaste seast tuleb Eesti koolidesse uue mõtteviisiga õpetajaid. Ja hea oleks, kui eesti keeles oleks kättesaadavad tulevikupedagoogika-alased raamatud.

 

Tagasi
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***