Eesti vaimse kultuuri kujunemisest ja Vanemuise Seltsist

Valter Haamer
Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimees ja TÜ kunagine prorektor (1969–1990)

Ettekanne Pavel Belikovi 100. sünniaastapäevale pühendatud IX Rahvusvahelisel foorumil
„Inimkonna tulevik – Kultuuri õitseng”. Tallinn, 30. juulil 2011. a.


Kultuur kui inimese/rahva loova tegevuse tulemus sõltub mitmest tegurist ja nende koosmõjust. Neist olulisemad on vabadus oma elu korraldada, võimalus omandada haridust ja arendada tootmist ning kanda edasi põlvest põlve kultuurimälu. Kultuuri areng eeldab rahva sihikindlat tegutsemist ja vajaduse korral ka võitlust oma elu kaalule pannes.

Eesti kultuuri sünni algus ulatub aega, mil tekkis Eesti ala inimasustus - 11 000 aastat tagasi.

Eesti alale asumise algusest kuni 13.sajandi alguseni elasid inimesed perekondadena (taludena) kohtades, kus oli metsa ja vett, sest tegeleti põhiliselt küttimise, loomakasvatuse, põlluharimise ja metsmesindusega. 5...6 talu moodustasid küla, külad kihelkonna ja need maakonnad (12). Keskvõimu loomiseni 13. sajandiks veel ei jõutud.

13. sajandiks võis rahvaarv ulatuda 150 - 180 tuhandeni.

13. sajandi algul jõudsid Saksa ordu ja kaupmeeste vallutusretked ristiusustamise ettekäändel ka Eesti aladele. 1208. aastal algas eestlaste vabadusvõitlus, mis kestis 1227. aastani. Hoolimata eestlaste vaprusest, lõppes vabadusvõitlus lüüasaamisega, sest vallutajate vägi koosnes elukutselistest sõjameestest ja ka nende relvastus oli parem. Mälestus muinasajast ja kangelaslikust vabadusvõitlusest aga jäi rahva mällu.

Sellega lõppes eestlaste muinasaeg, mil eestlased olid ise oma elu korraldajad. Algas ligi 700 aastat kestnud orjaaeg, mil võim ja voli kuulus vallutajatele.

Hakati asutama mõisaid. Paremad põllud võeti mõisale, kehvemad jäid talupoegadele, kes pidid harima mõlemad põllud.

Peale selle pidid talupojad maksma feodaalrenti – andma enda kasutuses oleva maa saagist osa mõisale,lisaks veel karjasaadusi, kodulinde, mune, mett, õlut, õlgi, puid ja ka raha.

Talupoegade elamistingimused olid halvad - kuni 19. sajandi esimese pooleni elati korstnata ja klaasakendeta rehielamus, mida kasutati ka viljakuivatamiseks, talval toodi sisse ka väikeloomad.

23. aprillil 1343, jüriööl, alustasid eestlased sakslaste vastu ülestõusu, kuid said lüüa.

15…17. sajandini võitlesid Eesti ala pärast Venemaa, Poola, Leedu, Taani ja Rootsi. Eriti ränk oli eesti elanikele Liivi sõda (1558 – 1583). Vaenuvägede röövretked ning viljaikaldused tõid korduvalt kaasa näljahäda.

Talupoegade pärisorjastamine viidi lõpule aastal 1671, mil Rootsi keskvalitsus kuulutas talupojad mõisniku pärisomandiks.

17. sajandil oli Eesti ala Rootsi kuningriigi võimu all. Suurt tähelepanu pöörati hariduse edendamisele. 1630 asutati gümnaasium Tartusse, 1631 Tallinnasse, 1632 avati Tartus gümnaasiumi baasil ülikool. Linnades töötasid linnakoolid, maal talurahvakoolid. 1684 rajati Tartusse talurahvakoolide õpetajaid ettevalmistav seminar, mille juhatajaks sai B.G.Forselius.

Kool töötas ainult neli aastat ja valmistas ette umbes 160 rahvakooliõpetajat. 1685 ilmus B.G.Forseliuse koostatud aabits, mis aitas kaasa mitte ainult lugema õppimisele, vaid ka parandatud kirjaviisi võidulepääsule. Aabits ilmus viies trükis.

Rootsi keskvõimu nõudel tuli igasse kihelkonda tööle võtta köster, kelle ülesandeks oli orelimängu kõrval kirikus talurahvakoolides lastele lugemist õpetada. 1690. aastal kehtestatud kirikuseaduse alusel nõuti aadelkonnalt ka koolimajade ehitamist. Kuigi aadel suhtus koolide asutamise ja koolimajade ehitamise nõudesse ning köstritele palga maksmisse leigelt, köstriamet kihelkondades siiski levis. Olukord köstrite töölevõtmise osas hakkas paranema, kui Forseliuse seminarist tulid lõpetajad. Lugemisoskuse levimisel oli tähelepandav osa ka koduõpetusel. Sellega tegeles peerutule valgel harilikult ema. Aastatel 1687-1688 töötas Eesti alal 49 kooli enam kui 1060 õpilasega.

1632. aastal Tartusse asutatud ülikooli ülesandeks oli pastorite, riigiametnike ja kooliõpetajate ettevalmistamine. Sealjuures Eesti alal töötavad pastorid pidid oskama eesti keelt. Kuigi eestlasi tol ajal Tartu ülikoolis ei õppinud, omandasid üliõpilased teadmisi siinse pärisrahva kultuurist juba selle kaudu, et elasid kohalike elanike keskel. Asudes tööle kodumaal, levitasid nad oma teadmisi siinsete inimeste ja olude kohta. Tartu ülikooli mõju kohalikule kultuurile avaldus ka selles, et seoses ülikooli avamisega asutati Tartusse ka Eesti ala esimene trükikoda (1632).

1675 .aastal hakkas Tallinnas ilmuma Eesti ala esimene ajaleht Ordinari Freytags. Post-Zeiteung (saksa k).

1631 – 1710 ilmus vähemalt 45 eestikeelset väljaannet. Mõned neist, näiteks H.Stahli kirikuraamatud, olid mahukad (kuni 1000 lk) ja ilmusid umbes 20 000 eks.

Väljaanded olid valdavalt vaimuliku sisuga. Käis äge vaidlus põhjaeesti ja lõunaeesti kirjaviisi pooldajate vahel. Mitmed vaimulikud tegelesid piibli eri osade tõlkimisega. Piibel ilmus esmakordselt eesti keeles 1739. aastal. Ilmunud trükiste arv näitas, et rahva lugemisoskus oli jõudsalt arenenud. 1662. aastal kehtestati trükisõnale eeltsensuur.

16. – 17. sajandil peetud sõdade tagajärjel läksid Rootsi võimu alla Põhja-Eesti (1561 – 1710), Lõuna–Eesti (1629 – 1710) ja Saaremaa (1645-1710).

Rahuperioodil hakkas elanike arv jõudsalt kasvama, kuid 17. sajandi viimasel kümnendil puhkenud ikaldus ja näljahäda ning Põhjasõda ja sellele järgnenud katk vähendasid rahvaarvu tasemini, mis oli muistse vabadusvõitluse alguses 13. sajandil.

Eesti ala aadel nägi Rootsi võimus ohtu oma väljakujunenud õigustele talupoegade üle. Seetõttu nende hoiak Rootsi kuninga võimu suhtes oli jäik ja tõrjuv.

Talupoegade koormised suurenesid, elulaad ja sotsiaalne kihistumine palju ei muutunud, kuuldused võimalikust pärisorjuse kaotamisest andsid siiski lootusi.

Linnades tegeldi kaubanduse ja käsitööga. Rajati ka uusi ettevõtteid - elustus tegevus telliste valmistamisel ja tõrvapõletamisel. Mitmel pool hakati tegelema lubjapõletamisega. 1664. aastal rajati Tallinnas Härjapea jõele paberiveski - Eesti ala esimene paberivabrik. Narva ehitati parktöökoda ja seebitööstused ning kanga vanutusveskid, Hiiumaale rajati Eesti ala esimene klaasitööstus, rajati veejõul töötavaid saeveskeid.

Rootsi võim muutis oluliselt kiriku olukorda, aitas korrastada kirikuelu. Suursaavutuseks oli kirikuraamatute sisseseadmine kogudustes (Eestimaal 1620 ja Liivimaal 1625).

Eesti keel sai kirikus püsiva koha – jutlusi peeti eesti keeles. Kirikute visitatsiooniaruanded annavad materjali tolle ajastu uurimiseks ka tänapäeval.

Ajaloolaste hinnangud Rootsi võimu perioodi kohta Eestis on olnud erinevad ja üldse mitte kõikehaaravad. Vaieldamatu on aga vastuolu riigivõimu ja kohaliku aadli vahel. Seda põhjustas riigi soov kiriku ja talupoegade olukorda parandada ning aadli soov enda õigused kiriku ja talupoegade suhtes säilitada. Aadli võimu püüti siiski piirata ning rakendati meetmeid talupoegade olukorra reguleerimiseks (vakuraamatute sisseseadmine, pärimisõiguse seadustamine, talupoegadele mõisniku peale kaebeõiguse andmine).

Kiriku rahvaharidusprogrammi teostati talurahvakoolide asutamise ja rahvakeelse vaimuliku kirjanduse levitamise kaudu. Eesti keele ja kirjamees ning pastor Johann Hornung avaldas 1693. aastal esimese rahvakeelel põhineva eesti keele grammatika (Grammatica Esthonica) ja võttis tarvitusele uue kirjaviisi, mis jäi püsima kuni 19. sajandi keskpaigani. Eesti keele kasutamise ja rahvahariduse tõusu tulemuseks oli rahva enesetunnetuse tekkimine. Eestlased hakkasid mõtlema, kes on nad ise ning kes on nende sõbrad ja vaenlased.

1700. aastal alanud Põhjasõda Rootsi ja Venemaa vahel viis selleni, et sõja käigus Venemaa vallutas Eesti ala (1710) ja laastas selle. Sõja käigus hakkas levima katk. Eestimaa- ja Liivimaa kubermangud läksid Venemaa valdusse kui eriõigustega autonoomsed alad. Kehtestati nn Balti erikord, mille järgi kohaliku omavalitsuse kandjaks jäid siinsed rüütelkonnad. Sellega oli Rootsi aeg Eesti alal lõppenud. Kohalikuks keeleks jäi siiski saksa keel. Talupoegade seisund halvenes. Uusikaupunki rahuleping (1721) kinnitas Balti erikorra säilimisse.

1726. aastal jõudsid Lääne-Euroopast Eestisse esimesed vennastekoguduste jutlustajad. Vennastekoguduste liikumine levis üle kogu Eesti.

Hakati rajama palvemaju, hävitati vanu ohvrikohti. Ametlikust kirikust lahku löömata moodustasid talupojad omaette kogudusi. Suurt rõhku pöörati kõlblusele, mõnel pool tuli kõrtsid sulgeda, kuna seal enam ei käidud. Erakordse ulatuse võttis vennastekogudusliikumine Saaremaal. Seal hävitati rahvapille, ehteid ja rahvariideid. 1743 liikumine keelati, hiljem siiski lubati.

1731. aastast on säilinud vanim teadaolev eestikeelne rahvakalender.

1739. aastal ilmus esmakordselt eestikeelne Piibel (täielik tõlge).

1739. aastal avaldas Liivimaa maanõunik parun Rosen üksikasjaliku ülevaate talupoegade olukorrast Liivimaal. Ta deklareerib, et siinne talupoeg on pärisori ja mõisnik võib teda kohelda oma heaksarvamise järgi. Tema peamine mõte oli kaitsta Balti erikorda ja vältida riigivõimu sekkumist kohaliku mõisniku ja talupoja suhetesse.

1762. aastal troonile tõusnud Katariina II (1762 – 1796) taotles ühtse piiramatu keisrivõimuga impeeriumi ülesehitamist. See tähendas paikkondlike eri- ja eesõiguste kaotamist.

1764. aastal tegi Katariina II ringsõidu mööda Eesti- ja Liivimaad, peatudes Narvas, Tallinnas, Pärnus ja Tartus ning Laagna, Kolga, Abja ja Saare mõisates.

1759 - 1763 tegutses Äksis ja 1763 – 1804 Põltsamaal pastorina entsüklopeediliste teadmistega baltisaksa literaat, publitsist, kodu-uurija, keelemees ja pastor August Wilhelm Hupel (1737 –1819). Käsitles Baltimaade ühiskondlikku arengut, astus välja pärisorjade julma kohtlemise vastu, koostas eesti keele grammatika koos eesti-saksa sõnastikuga, tundis huvi eesti rahvaluule, vanasõnade, kõnekäändude ja mõistatuste vastu. Tema kuulsus levis siiski Eesti- ja Liivimaad kirjeldavate saksakeelsete teoste kaudu. Need sisaldasid geograafilisi ja ajaloolisi andmeid, iseloomustati eestlasi ja lätlasi, nende eluviisi, kombeid, keeli ning majandusolusid. Ta tegi ka kaastööd mitmele Venemaa ja välismaa ajakirjale.

Venemaa uue Balti poliitika elluviijaks Liivimaal sai kindralkuberner katoliiklasest iirlane George Browne (1698 -1792), olles sellel kohal 13 aastat (1762 – 1775).

1786. aastal kaotati maapäevad ja maanõunike kohad. See samm oli suunatud kohaliku aadli eesõiguste vähendamisele.

Peamiseks maksevahendiks kuulutati taalri asemel rubla. Kehtestati uus politseikorraldus (1782), linnaseadus (1785) jmt seadusi.

19. sajand algas eestlastele paljutõotavalt:

  • 1802 taasavati Tartu Ülikool, Aleksander I külastas Tartut, ülikool viiakse haridusministeeriumi alluvusse;

  • 1803 rajati Tartu Ülikooli botaanikaaed ning kunstimuuseum ja joonistuskool, õpetajate ettevalmistamiseks asutati ülikooli juurde Pedagoogiline Instituut, ülikoolis pandi alus eesti keele õpetamisele;

  • 1804 loodi ülikooli juurde koolikomisjon, mis pidi korraldama koolielu ja valvama koolide tegevuse üle;

  • 1805 kasutati esimest korda Eestis (Läänemaal Vanamõisas) viljapeksumasinat;

  • ilmus esimene eesti (lõunaeestikeelne) koolilugemik. Koostanud Georg Marburg.

  • ilmus raamatuke, mis jagas õpetusi kartulite kasvatamiseks. Kartul jõudis Eesti ala mõisatesse juba 18. sajandi lõpul, kuid talupõldudele siiski alles 1840. aastail;

  • 1806 Tartus hakkas ilmuma esimene eestikeelne ajaleht „Tartu maa rahva Näddali-Leht“. Väljaandjateks Kanepi pastor Johann Philip von Roth, tema vend Carl August ja Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop. Ajaleht propageeris haridust ja tõi rohkesti teateid välisilmast;

  • avati ülikooli raamatukoguhoone Toomel;

  • 1809 avati ülikooli peahoone.

Samal ajal süvenes pärisorjusliku korra kriis - talupojad ei suutnud oma tööga tagada mõisnike järjest kasvavaid väljaminekuid. Koormiste suurendamine tõi kaasa talupoegade väljaastumised. Neist üks tõsisemaid toimus 1805. aastal Harjumaal Kose-Uuemõisas, kus rünnati sõjaväeosa. Surnuid ja haavatuid oli mõlemal poolel.

Mõisnikud jagunesid kahte rühma - konservatiivse mõtteviisiga mõisnikud olid muutuste vastu, edumeelsed olid huvitatud pärisorjuse kaotamisest ja uutest töösuhetest talupoegadega.

1804. aastal alustasid riigiametnike juhtimisel tegevust maakondade revisjonikomisjonid, kes pidid kindlaks tegema talupoegade koormised ja nende vastavuse seadustele, mõõtma ja hindama talupoegade maad ning selle alusel määrama kindlaks teokoormised. Mõisates hakati ka moodustama vallakohtuid talurahva seast valitud kohtumeestega. Edasikaebusi arutati kihelkonnakohtus, kus eesistujaks oli mõisnik ning kaasistujateks kaks talupoega. Hakkas kujunema talurahva kohtusüsteem.

1816. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupoeg sai isiklikult vabaks, kuid maa jäi mõisniku omaks. Talupoeg võis maad kasutada mõisnikuga sõlmitud lepingu alusel.

1819. aastal kinnitas keiser Liivimaa talurahvaseaduse, mis üldpõhimõtetes vastas Eestimaa talurahvaseadusele. Üksikasjalikumalt oli sätestatud koolikorraldus. Nähti ette kaheastmeline talurahvakoolide võrk - vallakoolid, kus õpetati emakeele lugemist, katekismust ja kirikulaulu, ning kihelkonnakoolid, kus õpetati lisaks lugemisele ka kirjutamist, matemaatikat, ajalugu, geograafiat ja looduslugu. Kihelkonnakoolide ülesandeks oli vallakooliõpetajate, vallakirjutajate ja muude ametnike ettevalmistamine. Õppetöö eest vastutajaks oli köster, vallakooli ülalpidajaks kogukond, kihelkonnakooli ülalpidajaks kihelkond. Talupojad said perekonnanimed.

1849. aastal kinnitas Nikolai I Liivimaa talurahvaseaduse. See sätestas, et maa on mõisnike omand, talupoegade kasutuses olevat maad võis ta aga rendile anda või ka päriseks müüa.

1856. aastal Aleksander II poolt kinnitatud talurahvaseadus põhimõtteliselt sarnanes Liivimaa 1849. aasta seadusega.

1862. aastal ilmus rahvuseepose „Kalevipoeg“ eestikeelne väljaanne.

19. sajandi alguseks oli aga kujunenud olukord, kus rõhumise vana mudel enam ei töötanud. Rõhujate kiuste oli rõhutute hulgast sirgunud haritlasi, kes astusid välja oma rahva kaitseks.

Soovi olla vaba inimene ja võrdne teiste inimestega sõltumata nende rahvusest, päritolust või varanduslikust seisust olid eestlased kandnud sajandeid. Vallutajad nägid neis ainult õigusteta tööjõudu.

Olid tekkinud tingimused rahvuslikuks liikumiseks:

  • Lääne-Euroopast olid Baltimaadesse jõudnud Prantsuse revolutsiooni ideed;

  • eestvedajad, kes kujundavad strateegia nende ideede rahvani viimiseks;

  • rahvuslik haritlaskond ideede rahvale selgitajana;

  • ajakirjandus ideede rahva hulka kandjana;

  • kooliharidust saanud rahvas;

  • talurahva ja linnakodanike toetus.

Kõigepealt hakati oma eestimeelsust avalikult näitama, ei häbenetud olla eestlane.

Jakob Hurt kutsus rahvast osa võtma avalikust elust ja „ üleüldise tulu peale mõtlema“. Ado Grenzstein arvates peaks rahvas toetama kõiki eeslaste ettevõtmisi. Tema seisukoht: „Oluline on osta eestlaste käest ja asutada eestlaste oma pank.“

Rahvuslikuks tegevuseks oli kindlasti rahvuslike ajalehtede tellimine ja neile kaastöö tegemine.

Eestlastele olid rahvuslikus liikumises toeks ka estofiilid - teiste rahvuste esindajad, kes huvist kohaliku rahva vastu hakkasid uurima tema keelt, ajalugu, loodust, kombeid, rahvaluulet. 1838. aastal nad koondusid ja asutasid Õpetatud Eesti Seltsi.

Rahvusliku liikumise silmapaistvamateks eestvedajateks ja ideoloogideks olid J.V.Jannsen, Jakob Hurt ja C.R.Jakobson.

J.V.Jannseni teene oli selles, et ta 1857. aastal asutas nädalalehe (Perno Postimees), rajades sellega järjepideva eesti ajakirjanduse. Ajalehe esimeses numbris pöördus lugejate poole tervitusega „Tere, armas Eesti rahvas!“, ning toetas oma lehes rahvuslikku eneseteadvust. Tema algatusel asutati Vanemuise Selts ja korraldati esimene üldlaulupidu. Osales Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutamises.

Jakob Hurt esinese esimesel üldlaulupeol programmilise kõnega, milles ta kutsus rahvast oma rahvusele truuks jääma, rahvuslikke ettevõtmisi ja eesti seltse edendama ning emakeelse hariduse eest hoolitsema. Suured teened on temal Eesti Aleksandrikooli komiteede juhtimisel, rahvaluule kogumisel ja mitmesugustel esinemistel.

C.R.Jakobson pidas Vanemuise Seltsis tulevikku vaatavad „Kolm isamaakõnet“(1868, 1870). Veel paistab ta silma oma tegevusega põllumeeste seltsides, põllumehi abistava kirjanduse väljaandmisel ja kooliõpikute autorina.

Olulised teened rahvusliku liikumise edendamisel olid kihelkonna- ja vallakoolide õpetajatel ja taluperemeestel, kes rahvaga suheldes selgitasid rahvusliku liikumise eesmärke ja sisu ning olid lauljatest kandvaks jõuks esimesel üldlaulupeol.

Kui sakslased nägid, et eesti haritlased ei tule nende poole üle, püüdsid nad rahvuslikke ettevõtmisi igati takistada. Pettuma pidid ka vene ringkonnad, sest eesti haritlased ei ühinenud ka nendega. Talurahva ja linnakodanike seas aga rahvuslike ürituste toetajate arv pidevalt kasvas.

On kahju, et 1880. aastatel tekkisid rahvuslikus liikumises lahkhelid. Neid mõjutas ka venestamise pealetung.

Rahvusliku liikumise käigus sündisid ka eestlastest professionaalsed kunstnikud ja muusikud, kes andsid oma panuse rahvusliku kultuuri edenemisse. Hakati looma muusikat eesti kooridele ja orkestritele, kirjutama eestiainelisi näidendeid jne.

Rahvusliku liikumise üheks „mootoriks“ ja eeskujuks ettevõtlikele ja rahvuslikult mõtlevatele inimestele Tartus ja teistes linnades ning asulates sai Vanemuise Selts.

Vanemuise Selts asutati Tartus 24. juunil 1865. Seltsi asutamise algatajaks oli 1863. aasta lõpul Pärnust Tartusse elama asunud kihelkonnakooli õpetaja ja ajakirjanik ning ajalehe Eesti Postimees ehk Näddalileht väljaandja Johann Voldemar Jannsen. Asutajateks olid 25 Tartu käsitöölist, ametnikku ja majaomanikku.. Oli loodud alus ” seltskondlike kooskäimiste ja hariva meelejahutuse jaoks. Töökeeleks sai eesti keel, põhitegevuseks nelja-häälne koorilaul ja harivate loengute pidamine.

Seltsi sooviks oli korraldada Tartus 1869. aastal eesti kooride üldlaulupidu. Hoolimata võimude poolt ette veeretatud raskustest, üldlaulupidu toimus 1869. aasta juunikuu keskel. See õnnestus igati ja andis julgust üldlaulupidusid ka edaspidi korraldada. 2009. aastal toimuski juba 25. üldlaulupidu. Kui esimesel üldlaulupeol oli tegelasi 846 , siis 25. üldlaulupeol oli neid juba ligikaudu 30 000.

Seltsis rahva harimiseks korraldatud loengud kujunesid külgetõmbavaks seltsitegevuse vormiks.

Need toimusid talvel igal pühapäeval. Seltsil oli ka raamatukogu. Oli pandud alus eestikeelsele vabaharidusele. Rahva hulgas olid populaarsed ka segaeeskavaga suvepeod seltsi aias. Need tõid kokku kuni 8000 peolist.

Vanemuise Seltsi 5. aastapäevaks (1870) valmistas J.V.Jannseni tütar Lydia, keda tunti sellel ajal luuletaja Lydia Koidulana, ette eestikeelse teatrietenduse „Saaremaa onupoeg” . Näidendi tekstiks kohandas ta ühe saksa autori komöödia. Selle etendusega oli pandud alus eesti teatrile. Tegemist oli esialgu harrastusteatriga, kutselise teatrini jõuti nii Tartus kui Tallinnas aastal 1906.

Vanemuise Seltsi aktiivne tegevus äratas suurt huvi nii Tartus kui väljaspool. Hakati asutama seltse Vanemuise Seltsi eeskujul. Maal hakkasid seltsides kaasa lööma jõukamad talupojad, kes olid oma talud mõisnikult välja ostnud , valla- ja kihekonnakoolide õpetajad, ka köstrid ja vallasekretärid. Tähtsat rolli hakkasid etendama põllumeeste seltsid, mis korraldasid talude ratsionaalsema majandamise õpetamiseks põllumeestele loenguid ja põllumajandusnäitusi.

20. sajandi alguses talurahvas majanduslikult kosus. Selleks aitas kaasa ka J. Tõnissoni algatatud ühistegevuse juurdumine. Esialgu kogusid suuremat populaarsust piimaühistud ja hoiu-laenuühistud. Rahva ühisel jõul ilma riigi toetuseta hakkasid seltsid ehitama kooskäimiseks seltsimaju, mõned seltsid koguni suuri teatrimaju - Vanemuise Selts (1906), Pärnu Endla (1911), Viljandi Koit (1911), Tallinnas Estonia (1913). Neist kaks esimest kahjuks hävisid sõjatules, kaks viimast on alles. Alles on ka paljud rahva ehitatud seltsimajad. Vanemuise Selts ehitas veel 1939. aastal igati tollele ajale vastava teatrisaali, kuid ka see hävis sõjatules.

Tartu ja selle lähema ümbruse seisukohalt omab olulist tähtsust rahva kasvatajana Vanemuise Seltsi suveaias ligi 30 aastat suvekontsertidel esitatud sümfooniline muusika. Üksi 1920. aastal külastas neid kontserte 50 000 inimest.

Vanemuise Seltsi eeskujul ja rahva algatusel arenenud seltsiliikumine Eestis ei hoolitsenud mitte niivõrd rahva meelelahutuse, kui just rahva vaimsuse eest sõna, muusika ja teatri kaudu. Seltsitegevuse mõju tõstis veel see, et seltsitegevuses sündinud kultuuritegelasd (kirjanikud, muusikud, kunstnikud, poliitikud jt), lõid seltsides kaasa ka pärast õpinguid, Eesti Vabariigis hakkasid juhtima riigiasutusi ja poliitilist elu. Sealjuures kogu seltsitegevus kandis rahvusliku kasvatuse ülesannet. Seltside eestvedajad pidid tundma võimude kehtestatud reegeid ja neid arvestama piirini, et mitte lasta seltsi sulgeda. Sellega tuldi toime.

Avaliku hinnangu seltside tegevusele andis riigivanem Jüri Jaakson oma tervituses Vanemuise Seltsi 60. aastapäeval (1926) üteldes: „Tema (Vanemuise) lauluhääl kostis kaugele ja äratas elu igal pool. Ei ole liialdus öelda, et Vabadussõja otsustas ta eel käiv eraseltside väsimatu töö. Nendest tõstetud ja loodud majandulik ja vaimline seisukord ütles otsustava sõna. Ja nende seltside ees käis Vanemuise Selts”.

1940. aastal nõukogude võim sulges seltsid ja ühistud. Kuid rahva vaimsust ei saanud lämmatada.

Võitlus iseseisvuse nimel jätkus nii sõjaaastail kui ka pärast sõda.

Seepärast 1980. aastate lõpul, veel enne iseseisvuse taastamist asuti seltse taastama. Ka tänapäeval tegutseb Eestis tuhandeid seltse, kuid valitsus ja mõned valitsusvälised organisatsioonid orienteerivad seltse eeskätt majandustegevusele. Kultuuriseltsidel tuleb uues olukorras anda endast parim võitluses jõuliselt laiutava massikultuuri vastu, rahva vaimsuse ja isamaaarmastuse kasvatamise nimel.

Arvestades rahva aktiivsust rahvakultuuri valdkonnas ja riigi toel töötavaid riiklikke kultuuriinstitutsioone, on Eesti kultuuritase kõrge ja maailmas tunnustatud. Ka üksikud seltside kollektiivid on olnud edukad rahvusvahelistel festivalidel.

2015. aastal täitub eestlaste seltsiliikumise algusest 150 aastat. Seda valmistutakse väärikalt tähistama.

Eestlaste tee rahvusliku kultuurini jõudmiseks oli pikk. Hea, et rahval jätkus kannatust ja ta ei kaotanud lootust!


Tagasi
^
Pealeht Eesti Roerichi Selts Zone.ee
Roerich ja Eesti
***